Nüüd on kaks teadlasrühma teinud katseid, milles on järele proovinud kahte võimalikku viisi, kuidas kvantprotsessoreid omavahel sidustada.

Üks töörühm toimetas Šveitsis ETH Zürichis, seda juhtis Andreas Wallraff ja sellesse kuulus ka eestlasest doktorant Johannes Heinsoo; teine rühm talitas Hollandis Delfti Tehnikaülikoolis Peter Humphreysi eestvedamisel.

Zürichis tehtud katses kinnitasid teadlased kahe kvantprotsessori vahele meetri pikkuse kaabli. Mõlema protsessori sees oli kvantbitt, mis teatava signaali peale kiirgas välja üksiku footoni, mis kandis kvantbitis salvestatud kvantinformatsiooni, liikus koos selle infoga läbi kaabli teises protsessoris asunud kvantbitini ja neeldus seal, andes info üle ja viies sellega kaks kvantbitti omavahel kvantpõimingusse.

Samalaadseid katseid on tehtud ka varem, aga seni ei ole teadlastel olnud kontrolli selle üle, millal täpselt footon suvatseb kvantbitist välja kiirguda ja mis kuju tal seejuures on. Vale kujuga footon ei tarvitse piisavalt hästi neelduda. Nüüd aga läks korda nii footoni kiirgushetk kui ka kuju kontrolli alla saada ja sellest läks side kahe protsessori vahel hulga tõhusamaks.

Hollandis tehtud katses aga mindi natuke teist teed. Seal ei mindud ühe korraga kindla peale põimingut looma, vaid tehti lühikese ajaga palju kordi proovi, püüdes seejuures edutõenäosust võimalikult kõrgeks ajada. Nii õnnestuski saavutada olukord, kus kahe kvantbiti vahel tekkis põiming keskmiselt kümme korda kiiremini kui katkes, nii et kokkuvõttes sai side päris püsiv.

Nii Šveitsi kui ka Hollandi töörühm kirjutavad oma tulemustest ajakirjas Nature. Kvantarvutitest ja nende võrkudest kuuleme küllap tulevikus veel.

Foto: ETH Zurich /M. Pechal, T. Walter, P. Kurpiers