Baltimaade illegaalne võõrtööline pärineb tavaliselt Ida-Euroopast
Illegaalsed võõrtöölised on üks rahvusvahelise varimajanduse levinumaid tuluallikaid ning Põhja- ja Baltimaade tööturg pole kolmandates riikidest tulevate varitööliste probleemist puutumata jäänud. Näiteks Eestis leiab tavapäraselt Ida-Euroopast pärinev must tööjõud enim rakendust ehitus- ja põllumajandussektoris, selgitas Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti ekspert Silver Stõun.
Euroopa rändevõrgustiku illegaalse töötamise raportit tutvustanud Silver Stõuni hinnangul on seda varjatud kuritegevuse liiki äärmiselt keeruline avastada, kuna asitõendeid on vähe ning neid on kerge hävitada. Samas väheste ressursside tingimustes võtavad uurimisprotsess ja kohtumenetlus märkimisväärselt kauem aega.
Musta tööturu efektiivsemal piiramisel tuleb Stõuni sõnul pöörata senisest rohkem tähelepanu ennetustööle. Selles osas mängib loomulikult olulist rolli koostöö riskivaldkondadesse kuuluvate ettevõtjatega, aga ka näiteks elektroonilised tööregistrid, milles sisalduvate andmetega on võimatu manipuleerida.
Stõuni väitel kohtab illegaalset töötamist eelkõige lihttööliste hulgas. Nii leiavad enim seadusest väljaspool töötavad inimesed rakendust ehitus-, põllumajandus-, tootmis-, majutus- ja toitlustussektoris. Eestis saavad illegaalselt tööd tavaliselt 30- kuni 39-aastased meesterahvad, kelle koduriik on Venemaa, Ukraina või Moldova. Lätis ja Leedus annavad tooni ka Valgevenest pärit illegaalsed võõrtöölised.
Seevastu Soomes on Ida-Euroopa võõrtööliste kõrval musta tulu otsimas inimesed Nepalist, Nigeeriast, Bangladeshist, Etioopiast ja Pakistanist. Põhjanaabrite keskmine illegaalne töötaja on mõnevõrra noorem ehk 25- kuni 29-aastane meesterahvas. Põhja- ja Baltimaade must tööturgu iseloomustab üks ühine joon – tavapäraselt leiavad tööd inimesed, kes on nõus tegema pingutust nõudvat lihttööd.
Karistus ja koostöö
Stõuni sõnul näitavad Euroopa rändevõrgustiku uuringutulemused, et parim viis musta tööturuga võitlemiseks on reegleid rikkunud ettevõtjate jäik karistamine. Just rangete karistuste reaalne rakendamine heidutab rändevõrgu uuringu kohaselt ettevõtjaid maksuvabast tööjõu kasutamisest.
Muidugi pole karistusmeetmed ainsad tõrjevahendid – Stõuni hinnangul on mõistlik luua vastustundlike tööandjate seas partnerite võrgustik, kes jälgiksid tööturul toimuvat ja kahtlase tegevuse märkamisel annaksid ka sellest teada.
Just vilepuhujate roll on Stõuni sõnul oluline, sest ainult riskianalüüside põhjal on politseil, maksuametil ja tööinspektsioonil keeruline varjatud tööturgu kaardistada, et nii illegaalne töökultuur välja juurida.
