Viis olulist fakti:

• Põhja-Eestisse jõudis sigade Aafrika katk ilmselt inimese abiga, näiteks mõne veokijuhi võileiva vahel olnud nakatunud sealihaga, mis sattus metsa all metssigade toiduks.
• Võimalik, et seakatk levib ka verd imevate metsaputukatega farmisigadele, kuid see vajab edasist uurimist.
• Vaktsiini väljatöötamiseni läheb aega aastaid ja tervikuna ei pruugi sellest kasugi olla, sest selle katku viirus on äärmiselt vastupidav ka pinnases ehk mets ise hakkab nakatama sigu.
• Metssigade kadumine Eesti metsadest on praegu üsna reaalne.
• Metsa ökosüsteemile ei teeks metssigade kadumine suurt midagi, sest see liik on siinsetel aladel nagunii võrdlemisi uus – alles eelmise sajandi keskpaigast.

Ühel päeval võivad lennata Eesti metsade kohal lennukid ja visata alla sigade Aafrika katku vaktsiinipalakesi. “Päris utoopia valda see ei kuulu, aga sinna on siiski veel pikk maa. Töö selles suunas käib päris agarasti – Euroopa Liit investeerib lähiaastatel kümme miljonit eurot vaktsiiniarendusse. Aga selle tulemusena peaks kolme aasta pärast jõudma vaktsiiniprototüübini, millest võiks hakata tööstuslikult vaktsiini tootma,” rääkis Eesti Maaülikooli veterinaarepidemioloogia professor Arvo Viltrop.

Kuid selle päevani, mil vaktsiini lennukilt külvama hakatakse, läheb veel palju aega ja on võimalik, et seda päeva ei tulegi, kuna vaktsiini väljatöötamine võtab aastaid ja selle aja jooksul võib metssiga olla meie metsadest ära kütitud ja ära surnud.

Eesti teadlased tegelevad praegu aga sellega, et saada teada, kuidas sigade Aafrika katk Eestisse jõudis ning kuidas ta siin jätkuvalt levib. See teadmine on väga oluline, kuna nii saab teada, kas vaktsineerimisest või küttimisest üldse mingit kasu on.

Näiteks on Eesti Maaülikooli teadlased praeguseks teada saanud, et sigade Aafrika katk jõudis Eestisse kahte erinevat teed pidi. Lõunast tuli ta metssigade rändega Lätist, kuid Põhja- ja Kirde-Eestisse jõudis ta ilmselt toidujäätmetega inimeste abiga.

Näiteks võis see Eestisse jõuda Venemaalt tulnud veokijuhti võileiva vahel.

Teada on, et see viirus on väga elujõuline ehk püsib keskkonnas, olgu selleks muld või lihajäänused väga hästi. Viirusega nakatunud sealiha ei tee inimesele teatavasti midagi. Aga näiteks soolatud lihas võib see viirus püsida elujõulisena kuid või isegi aastaid. Seega, kui üks veokijuht viskas metsa alla oma võileiva, mille vahel nakatunud lihast tehtud vorst, siis võis selle toidupala hiljem ära süüa mõni metssiga, kelle kaudu viirus levima hakkaski.

Viirus mullas ja putukatel

Nagu öeldud, on see viirus väga elujõuline. Arvo Viltrop rääkis oma uuringust, kus vaadati viiruse levikut nendes kohtades, kus on kütitud või leitud metsa alt katkuga nakatunud metssea korjuseid.

Maaülikooli teadlaste värskest raportist selgub, et pikka aega pärast seda, kui korjus oli metsast ära viidud, leidus selle all olnud mullas elujõulisi viiruse osakesi. See tähendab, et viirus on sõna otseses mõttes meie metsas sees ja nakatab seal teisi loomi veel kuid kui mitte aastaid.

Kaart: teadlased kogusid pinnaseproove 11 korjuse lamamispaigast 107 erinevas kohal:

Viirusega nakatunud metsseakorjuste, mille asukohast koguti proovid sigade Aafrika katku püsivuse uuringuks pinnases paiknemine. Autor: Viltrop et al 2018

Kuna viirused kardavad pigem kuuma kui külma, siis leidus aktiivseid viirusosakesi ka talvel ning kevadel. Teisisõnu aastaaeg või temperatuur ei pidurda seakatku levikut.

See pani teadlasi püstitama ka teist hüpoteesi: kas katk võib levida kodusigadele ka metsast tulnud putukatega?

Arvo Viltrop selgitas, et seafarmidest on leitud metsa putukaid. Loogiline oleks, et kui verd imev putukas, näiteks parmud või Harilikud pistekärbsed, satub nakatunud metsloomalt kodufarmi, võib ta kodusealt verd imedes oma suistega edasi kanda ka viirust.

Kuigi lautadest leiti viirust kandvaid putukaid, ei ole selge, kas nad võiksid kanda viirust üle ka sigadele. Raportis seisab, et uuringu tulemusel ei saa väita, et sigade Aafrika katku viiruse ülekanne toimub metssigadelt kodusigadele parmude vahendusel, kuid see viitab vajadusele küsimust edasi uurida.

Pragu on lubatud küttida tavapärasest enam metssigu. Eesmärk on vähendada metssigade arvukust, et nii väheneks ka risk kanduda viirusel seafarmidesse. Arvo Viltropi juhitud teadlasrühm teeb sel reedel veterinaarmeditsiini epidemioloogiakonverentsil ettekande, kus tõdetakse, et seakatku viirus jõuab farmidesse ikkagi metsast, näiteks põllutöö- või farmimasinatega ning inimestega.

“Kusagil desinfekatsioonibarjäärid ei pea ja seda kaudu viirus levibki,” nentis Viltrop.  

Küttimine ei lõpeta levikut

Küsimusele, kas praegusest küttimisest on viiruse leviku pidurdamisel kasu olnud, vastab Viltrop, et viirus levib jätkuvalt ka seal, kus on kütitud. Lõuna- ja Kagu-Eestis on ohtralt viiruspositiivseid isendeid hoolimata sellest, et seal on palju kütitud ning sigade asustustihedus märkimisväärselt langenud.

Seda võibki selgitada teadlaste uuringutes ilmnenu: viirus püsib keskkonnas ning levib sealt ka siis, kui seda ei kanna edasi haigestunud siga.

Seega on väljavaade üsna nukker ning võib tähendada, et meie metsades enam tulevikus metssigu ei olegi. Arvo Viltrop aga leiab, et see ei pruugi siiski loomastikule tervikuna suuremat kahju tuua, kuna see loom on meie metsades üsna uus elanik.

Esimesed teated metssigadest Eesti metsades pärinevad 19. sajandist. Rohkemaarvuliselt asustas see liik siinsed alad alles 20. sajandi keskpaigas, rännates siia Lõuna-Euroopast.

Videos räägib professor Viltrop, kuidas on seakatkuga teistes riikides ning kas üldse on lootust, et kunagi sellest haigusest Euroopa metsades lahti saab.