"Kui jagad teadusraha ainult teadlaste eelnevate saavutuste põhjal ja lähtud nende silmapaistvusest, riskid sellega, et edendad ainult neid samu vanu ideid. Sa ei anna selle käigus võimalust vähem muljetavaldava CV-ga noortele, kes võiksid leiutada järgmise lennuki [nagu tegid seda omal ajal vennad Wrightid]," selgitas Andrea Rapisarda, Itaalias asuva Catania ülikooli füüsikaprofessor. Hiljuti võrgukeskkonda ArXiv üles laaditud töös leidis Rapisarda kolleegidega, et inimesed kipuvad iseenda ja oma kaaslaste võimetele omistama liiga suurt tähtsust.

Õnne ja juhuse olulisust suurte avastuste juures kiputakse seevastu alahindama. See on töörühma sõnul kooskõlas mitme hiljutise teadlaste karjääre analüüsiva tööga. Näiteks langeb mõjukate teadustööde avaldamine kokku perioodiga, mil teadlased avaldavad kõige rohkem uurimusi. Teiste sõnadega on neil teadusliku "hiti" üllitamiseks statistiliselt lihtsalt paremad võimalused. Samal ajal ei too aga teadusraha koondumine üksikute andekate teadlaste kätte kaasa mõjukate teadustööde arvu kasvu. Kõige rohkem raha saanud teadlased ei tõuse avaldatud tööde arvu ega ka mõju poolest teiste teadlaste seast eriliselt esile.

Näiliselt läheb uus töö vastuollu läänemaailma ühe kandva ideega – meritokraatiaga. Põhimõtte kohaselt tuleks autasustada ja edutada neid inimesi, kes teevad palju tööd või on saatnud minevikus korda midagi hämmastavat. "Ma ei ürita öelda, et me ei peaks neid inimesi tunnustama. Kui me seda ei teeks, satuksime teise äärmusesse. See viib motivatsiooni alla ja mõjub karistusena. Ent me ei tohiks panna liiga palju mune ühte ja samasse korvi," lisas uurimuse juhtivautor Alessandro Pluchino, Catana ülikooli füüsikaprofessor.

Õnne ja juhuse tähtsuse matemaatiliseks uurimiseks kasutas töörühm mudelit, mis jäljendas tuhande inimese karjääri kulgu 40 aasta jooksul. Seejuures erines inimeste talent ehk võime võtta igast olukorrast maksimum. Pärismaailmas koondab see endas motivatsiooni, intelligentsi, loovust jne. Keskmiselt andekaid leidus süsteemis kõige rohkem, väga andekaid ja mitte eriti andekaid oluliselt vähem. Mida andekam oli inimene, seda suurem oli õnneliku sündmuse korral saavutatav edu. Ebaõnne korral kadus pool varem saavutatud edust.

"Mudeli jooksutamisel jõudsime sellega Pareto printsiibini. Suurem osa edust koondus väikese hulga inimeste kätte," selgitas Alessio Biondo, Catania ülikooli majanduspoliitika professor. 20 kõige edukama inimese edu moodustas süsteemis tekkinud koguedust 44 protsenti. Pärismaailmas pole sellised jaotused ebatavalised. Näiteks on koondunud pool maailma rikkusest umbes kaheksa inimese kätte.

Kõige edukamaid inimesi lähemalt uurides selgus, et nende sekka sattus kõige rohkem keskmisest veidi andekamaid, kellel lihtsalt vedas rohkem. Süsteemi kõige andekamaid inimesi kohtas kõige edukamate seas väga harva. "Need mudelid ühendavad endas kaks väga erinevat tüüpi statistilise jaotuse. Tulemused on heas kooskõlas (meie) varasemate töödega, mis käsitlesid Peteri printsiipi," lisas Biondo.

Peteri printsiibi kohaselt tasub edutada neid inimesi, kes saavad parasjagu tehtava tööga hakkama kõige paremini. Seda erinevalt neist, kellele võiks täidetav ametikoht nende võimete põhjal kõige paremini sobida. Inimeste edutamine tuleks lõpetada alles siis, kui nad enam uue tööga toime ei tule.

Pluchino leidis kolleegidega aga 2009. aastal, et organisatsioonid toimiksid tõhusamalt, kui töötajaid edutataks eeltoodud põhimõtte asemel hoopis juhuslikult. Sama uurimuse eest anti töörühmale pila-Nobel. Aasta hiljem leidsid itaallased, et põhimõtet võiks rakendada poliitikas. (Itaalia hiljutiste valimiste kohta loo autor selles kontekstis küsimusi ei esitanud).

Teaduse rahastamine

Kuid milline näeks välja kõige tõhusam teaduse rahastamise mudel? Selleks uuris töörühm kergete variatsioonidega kolme erinevat varianti. Kõige suurem oli teadlaste koguedu siis, kui kõik said igal aastal raha võrdselt. Mida ulatuslikumalt rakendati meritokraatia printsiipe ja mida rohkem koondus raha üksikute teadlaste kätte, seda väiksem oli süsteemi kogutõhusus. Vaistuvastaselt töötasid paremini isegi lahendused, kus regulaarsete ajavahemike tagant sai raha väiksem hulk juhuslikult valitud teadlasi.

Iga viie aasta tagant kõigile ühe rahastusühiku jagamise korral pääses kõige edukamate sekka 60 protsenti kõige suurema talendiga teadlastest. Iga viie aasta tagant viie rahastusühiku saamisel jõudsid tabeli tippu kõik andekamad inimesed. "See vihjab, et võimalusel kõigile raha andmisel on suurem mõju kui üksikute suurprojektide rahastamisel. Füüsikutena tunnistame muidugi esimesena, et on positiivseid erandeid – näiteks Šveitsi osakeste kiirendi ehitamine viis tänapäevase interneti sünnini," märkis Pluchino.

Viimaks uurisid itaallased, mis sorti keskkond sobib kõige paremini teadustöö tegemiseks. Mitte just eriti suure üllatusena oli see võimalustest pakatav ühiskond, mis iseloomustab Ameerika Ühendriike ja mitmeid teisi lääneriike. Vastupidises olukorras ehk väikese teadusrahastusega kolmanda maailma riikides oli olukord vastupidine. Vaid 18 teadlase puhul oli nende 40 aasta jooksul saavutatud edu algsest edutasemest suurem.

Töörühm tõdes, et osaliselt võimendab andekuse ja raske töö olulisuse müüti meedia. "Kõik räägivad sellest, kui juba varasemalt tuntud tippteadlane on saanud hakkama millegi uue ja põnevaga. Tema arvukamatele vähem viidatud töödele ja ebaõnnestumistele ei pööra keegi erilist tähelepanu. Erandid on ehk olukorrad, kui ta on avalikku raha tõesti kuidagi väga valesti kasutanud," nentis Andrea Rapisarda.

Kokkuvõtlikult oleks seega Pluchino, Rapisarda ja Biondo sõnul aeg tunnistada, et juhus ning õnn on elus tähtsamad kui võiks esmapilgul arvata. "Kui lähtuda alati lihtsast talupojatarkusest, võivad andekad inimesed jääda niimoodi kivi alla peitu või me ei leiagi neid üles. Ükskõik, kas me teeme linnukese valimiskabiinis või otsustame, kelle uurimisprojekte me parasjagu toetama peaksime," lisas Pluchino.