Rohekas õõskeel (Coeloglossum viride) on äärmiselt ohustatud Eesti käpaliste liik. 2015. aastaks oli säilinud vaid kaks taime püsileiukohta, kus kokku kasvas vaevalt paarsada roheka õõskeele isendit, kirjutab ajakiri Akadeemiake.

Piia Tomingas Läänemaa ühisgümnaasiumist uuris roheka õõskeele arvukuse muutuse trende nii Lihula vallas asuval Keemu rannaniidul kui ka kogu Eestis viimase 18 aasta vältel. Autor hindas oma töös ka rohumaade hooldamise mõju taime arvukusele.

Eestis leidub suhteliselt palju nii pilkupüüdvama kui ka tagasihoidlikuma välimusega parasvöötme käpaliste ehk Põhjamaa orhideede liike. Kuna käpalised eelistavad üldjuhul merelisemat ja lubjarikkamat kasvukeskkonda, siis leidub neid eelkõige meie saartel, rannikualadel ning Lääne-Eestis.

Käpalised paljunevad ja levivad väga aeglaselt ning vajavad idanemiseks ja kasvamiseks sobivat seeneliiki. Käpalisi ohustavad loodusmaastike vähenemine, poollooduslike koosluste kinnikasvamine ja maade kuivendamine, keskkonnareostus ning inimtegevus. Kuna liikide arv ja isendite arvukused on viimase sajandi jooksul pidevalt langenud, siis alates 1983. aastast võeti kõik Eesti käpaliste liigid riikliku kaitse alla.

Rohekal õõskeelel on väikesed ja rohekad kerge punakaspruuni varjundiga õied ning seetõttu võib taime olla keeruline looduses märgata. Taim on oma eestikeelse nime saanud õie kotja kannuse järgi. Tavapäraselt on roheka õõskeele eluiga ainult 1–2 aastat, mille poolest on see liik käpaliste seas pigem erandlik.

Sarnaselt teistele meie kliimavöötme orhideedele võib täiskasvanud isendil esineda maa-alune puhkeperiood, kuid see kestab vaid ühe aasta. Roheka õõskeele õisi tolmeldavad põhiliselt mardikad, aga ka libikad ja mesilased. Üks taim võib toota kümneid tuhandeid väga väikse suurusega seemneid.

Väike ja aegasekasvuline rohekas õõskeel ei suuda võistelda teiste taimedega ning eelistab elupaikadena karjatatavaid ranna- või looniite. Karjatamine piirab taimekasvu, hoiab ära kulu tekkimise ning loomade liikumine tekitab rohukamarasse lohke, kus seemned paremini idaneda saavad.

Peamine orhidee kadumise põhjus

Kõige olulisem roheka õõskeele taandumise põhjus on kasvukohtade kadumine: peamiselt poollooduslike koosluste majandamise lõpetamine ja selle tagajärjel tekkiv kõrge taimestik. Ohuteguriteks on ka ülekarjatamine, kuivendamine või maapinna kuivamine, metssead, valed hooldusvõtted nagu näiteks niitmine.

Piia Tomingas uuris oma õpilastöös roheka õõskeele arvukust ja selle muutusi Läänemaal Keemu rannaniidul, kus taime kõige aktiivsemalt seiratakse ja kaitstakse, ning võrdles andmeid ülejäänud Eestis tehtud seiretega. Keemul kasutatakse alates 2014. aastast muutliku hooldamise süsteemi, mille puhul paigaldatakse taimede ümber ajutised kaitseaiad.

Seireandmete analüüsist selgus, et viimastel aastatel on Keemu rannaniidul tänu karjatamisele ja hooldamisele taime arvukus mõnevõrra tõusnud ning püsinud pidevalt üle 70 isendi.

Appi tulevad ajutised aiad

Autorid järeldavad tulemustest, et muutlik hooldamine mõjub roheka õõskeele populatsioonile arvukust tõstvalt, sest ajutiste aedade püstitamine aitab taimedel seemnetega paljuneda. Kui kaitsta taimi ühe õitsemis- ja viljumisperioodi kestel kariloomade saagiks langemast, saavad seemned valmida, levida ja moodustada uusi kogumikke nii lähedal kui ka kilomeetreid eemal. Samas takistavad kariloomad kasvukohas õõskeelele ohtliku kulu teket.

Vaatamata julgustavale trendile Keemu rannaniidul tuleb kahjuks tõdeda, et roheka õõskeele arvukuse seisund Eestis ei ole jätkusuutlik. Nagu autor oma töös välja tõi, siis isendite koguarvukus Eestis on viimastel aastatel tõusnud. Kasv on toimunud vaid ühe leiukoha arvelt.

Siiski on praegu veel mõni populatsioon sellises seisus, kus näiteks karjatamiskoormuse suurendamisega ja teadliku rohumaade hooldusega oleks seda võimalik veel päästa. Seega rohumaade ja niitude hooldusvõtetest sõltub nii nende üldine liigirikkus kui ka haruldaste käpaliste säilimine.

Kas teadsid et:

• Maailmas on üle 37 000 orhideeliigi, millest valdav enamik kasvab troopikas.
  Eestis kasvab ligi 10% kõigist Euroopa käpaliste liikidest.
• Orhideed on peamiselt putuktolmlejad ja igat orhideeliiki tolmeldab enamasti üks kindla kehakujuga putukas.
• Üliväikesel orhideeseemnel puudub toitekude ja seetõttu on uue taime arenguks vajalik seensümbiondi olemasolu mullas.
• Rohekas õõskeel (Coeloglossum viride) on Eestis looduskaitse all ning kuulub esimesse ehk kõige rangemasse kaitsekategooriasse.
• 1985. aastal asutati Eesti Orhideekaitse Klubi, mis seisab orhideede tõhusama kaitse eest.

Piia Tominga uurimistööd juhendasid Läänemaa ühisgümnaasiumi õpetajad Imbi Raudkivi ja Mall Vainola ning Ilona Lepik keskkonnaametist.

Piia Tomingas valiti oma tööga “Coeloglossum viride populatsioonidünaamika Eestis (1998–2015) ja Keemu rannaniidul (1998–2016). Muutliku hooldamise mõju liigi arvukusele Keemu rannaniidu näitel (2015–2016)” õpilaste teadustööde riiklikul konkursi teise vooru ja töö pälvis Tallinna ülikooli eripreemia.