Kass sööb leevikest, sina oled süüdi!

Talvised lindude toidulauad ei hoolitse vaid kenade värviliste värvuliste kõhutäie eest - oma noosi saavad ka linnakassid. Igal talvel kütab kirgi linnuhuviliste ja kassisõprade vastasseis, nii ka tänavu. Kas jätta linnud toitmata või hoida kassid puuris? Oma seisukohta tutvustab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi. Mida teie arvate?
Teema kommenteerimise alustuseks on sobilik tsiteerida USA loomakaitseühingu The Human Society of the United States kassiprobleeme käsitleva kokkuvõtte üht punkti: "Inimesed on kassiprobleemide põhjustajad ja seega on meil moraalne kohustus neid probleeme lahendada." Paraku on inimeste võime tajuda ja mõista ökoloogiliste protsesside seoseid ja mastaapsust väga piiratud ja seepärast on vaja teha hulgaliselt teavitustööd. Tegelikult võikski siinkohal selle jutu lõpetada, sest kõik muu tundub üleliigne.
Sotsiaalmeedias leiab pildi kohta nii adekvaatseid kui ka emotsioonidest pakatavaid asjatundmatuid kommentaare. Asjatundmatus pole siinkohal mõeldud kommenteerijate naeruvääristamiseks, pigem tuleb seda võtta märgina sellest, et oleme üha jõudsamalt liikumas tänapäevasesse moodsasse ühiskonda, kus paljude arust loodusseadused enam ei kehti või kui kehtivad, siis täpselt nii nagu inimestel seda parasjagu vaja on. Võtame või arvamuse, et kass peabki vabalt saama ringi hulkuda ja oma kassiasju ajada – ta on vaba loom vabal maal. Ja ega siis nad nii palju ka linde jõua ära süüa, et meie aiad ja metsad lindudest tühjaks jääks. Võta näpust – teatud tingimustel ja kohtades suudavad küll. Meie aiad võivad jääda kohtadeks, kus linnulaulu asemel võime kuulata vaid automüra.
Kasside puhul tuleb märkida, et tegu on ühe kõige invasiivsema loomaliigiga planeedil Maa, kelle lokaalsete hävitustööde loetelu on uskumatult pikk. Meie õnneks toimub valdav osa kasside poolt põhjustatud liikide väljasuremisest või märkimisväärsest arvukuse kahanemisest maakera vastasküljel, Okeaanias. See aga ei tähenda, et võiksime öelda, et see ei ole meie probleem, las nemad seal Austraalias tegelevad oma probleemidega, meie kassid pole sellised.
Tegelikult ei ole kassiomanikul (just nimelt omanikul, sest kassi pidamine vabakäigu tingimustes näib võimatu), väga selgelt ettekujutust, mida nende lemmik võib korda saata. Rahulikult võivad end tunda vaid need omanikud, kelle kassid ongi kodus "vangis" või saavad liikuda vaid kassikindla aedikuga piiratud alal. Muide, selline kassipidamine on muutumas üha populaarsemaks. Vabakäigukassid võivad aga murda märkimisväärses koguses loomi, peamiselt küll pisinärilisi, kuid siiski ka linde. Minu arvutuste kohaselt võiks Eestis ühe aasta jooksul kasside saagiks langeda 7,4 – 11,9 miljonit lindu (vt Eesti Loodus 5/2017). Kui arvestada, et kassi saagiks langevad keskmiselt 20 grammi kaaluvad värvulised, siis teeb see kokku 148 – 238 tonni linde. Päris hirmutav kogus.
"See, et kass on linnu murdnud, on ehe näide looduslikust valikust!" (kommentaar Facebookist)
Jah, sellega võib nõustuda, sest kui üks liik teise murrab, siis pole tõesti tegu millegi ebaloomulikuga ja pelgalt selle fakti pärast ei peaks ükski loodusesõber kasse vihkama. Küll aga tuleb siinkohal meelde tuletada, et kass on siiski võõrliik, kes on suutnud inimese abiga ülimalt hästi kohaneda uudsetes ökosüsteemides, eriti sellistes, kus puuduvad keskmise suurusega kiskjad. Just sellised ongi valdavalt Okeaania piirkonnad, aga ka tänapäevase inimese meeliselupaigad – linnad. Linnad on võrreldavad saartega meres, kus on teistlaadne, kiiresti muutuv ökosüsteem; edu saadab seal kiireid kohanejaid ja sigijaid. Kass vastab neile kriteeriumitele, eriti kui inimene abikäe (loe: toidu) ulatab. Kass, kelle suhtes kohalikud liigid ei oska ettevaatlikud olla või ei suuda oma käitumist piisavalt kiiresti kohandada, saab kerge vaevaga kõhu täis, ja kohalike liikide saatuseks ongi allamäge minek, halvemal juhul väljasuremine.
Just kerge vaevaga inimese poolt saadud kõhutäis on põhjus, miks kassid kujutavad kohalikule loomastikule ohtu. Tingimustes, kus liikide arvukust reguleeriks vaid liikide omavahelised suhted ja ressursside kättesaadavus, ei saaks kasside arvukus iialgi kasvada nii kõrgeks, kui ta seda on tänapäeval. Kuna aga kassid saavad märkimisväärse osa energiast konservipurgist ja krõbinapakist, siis ei kehti nende arvukusele mitte looduse poolt kehtestatud piirid – need on tänu inimeste heasüdamlikkusele nihutatud kaugele üle keskkonna kandevõime. On selge, et sellises olukorras on kannatajaks liigid, kes ei saa inimestelt abi.
"Kas meie linnud hakkavad siis välja surema, et peaksime kasside pärast mures olema?" (kommentaar Facebookist)
Tasub mõelda, kas ja kuidas mõjutab teie enda või mõni hulkuv kass teie koduaia loomastikku. Ma võin üsna kindel olla, et piirkondades, kus liiguvad kassid vabalt, on ka maapinnal ja selle läheduses pesitsevate linnuliikide ja pisinäriliste arvukus madalam (see on ka muide üks põhjus, miks inimene kunagi kassid üldse elamisse võttis - kahjuritõrjeks). Kui näriliste vähesus on inimestele positiivse kuvandiga, siis linnulauluta aed pigem negatiivsega. Paraku langevad aga paljude lindude lennuvõimetud või äsja pesast lahkunud pojad kasside saagiks. Kui see juhtub ühel aastal, siis pole asi võib-olla väga hull, kui see kordub aga aastaid, siis peab linnulaulu kuulmiseks pidevalt ümbruskonnast teie aeda linde juurde tulema. Ja hea on, kui sellised kohad olemas on. Mõne Austraalia linna kohta on teada, et kohalikud kassid suudavad aasta jooksul hävitada üle poole linnalinnustukust. Kui linna ei tuleks ümbritsevatelt aladelt pidevalt linde juurde, siis…
Õnneks või kahjuks on linnad paljudele lindudele väga atraktiivsed. Kasvõi seepärast, et inimestele meeldib linde toita, eriti talvel, kui looduses toitu napib. Ilmselt on ka kassil hambus olev leevike püütud mõne toidumaja lähistelt.
"Lõpetage lindude toitmine, sest te toidate sellega ainult kasse!" (kommentaar Facebookist)
Jah, osaliselt tuleb sellega nõustuda. Muide, olen ise üks neist, kes ei pea linnades või suuremates asulates lindude talvist toitmist üldse väga mõtestatud tegevuseks, sest linnas on lindudele selletagi ohtralt nokaesist. Aga ma saan ka aru, et lindude toitmine on tegevus, mis pakub inimestele emotsionaalse naudingu ja oleks koletult kuri võtta linlastelt võimalus vaadelda oma akna taga tihaseid, varblaseid või leevikesi.
"Kasside saagiks langevad niikuinii ainult haiged ja nõrgad linnud." (kommentaar Facebookist)
Ka selles väites on tõde olemas, sest just nii need asjad looduses käivad, kuid linnas võib sellele lisanduda uudsete olude tundmise aspekt. Kujutage ette, et satute uude linna, olete tugev ja terve kui purikas, kuid ometigi tungitakse teile ootamatult kallale. Tegelik rünnaku ohvriks langemine ei ole sel juhul ju seotud teie tervisega vaid kogemustega, õigemini nende puudumisega. Nii võib ka toidumajade juures, mis on lindudele kindlasti väga ahvatlevad, kassi hambusse jääda priske ja punane metsast linna sattunud leevike, kes lihtsalt ei oska aimata, et lumehange taga on hüppevalmis surm. Küll aga võivad kassi hambust pääsenud linnud kiiresti nõrgaks jääda, sest kassi käest saadud vigastuste tulemusel hukkub hiljem erinevatel põhjustel, näiteks infektsioonide tulemusena, ligi 80% lindudest.
"Pange ennast ise puuri või koju luku taha, steriliseerige kuidas soovite, pange kelluke kaela, kuid jätke loomad rahule." (kommentaar Facebookist)
Võite panna ja võite steriliseerida. Nii saate vähemalt enese silmis loodushoiuindulgentsi, kuid tegelikkuses pole need meetmed väga tõhusad. Kas olete näinud kassi, kes peale steriliseerimist enam ei sööks? Ilmselt mitte. Ja seepärast ei maksa ka arvata, et selline kass ei tegeleks enam küttimisega. Kui tahate, et steriliseerimine peataks kasside sigimise, siis peaksite kindlasti lisaks enda lemmikule loomakliinikusse kaasa võtma naabri kassi, siis veel ühe naabri ja siis veel ühe naabri kassi, sest steriliseerimise tõhusaks toimimiseks peaks olema 90% ümbruskonna kassidest sigimisvõimetud. Praktikas on steriliseerimine vähetõhus kasside arvukuse piiramise meede, kuid võib siiski kõne alla tulla isoleeritud piirkondades, näiteks väikestel saartel.
Kellukeste vähene tõhusus võib tuleneda aga meie niigi mürarikkast keskkonnast. Päev läbi aias murutraktoriga niites ja aia taga vurava automüra taustal ei pruugi lind kellukest miskiks pidada. Noorlinnud aga ei oska kellukese kõlinat ohuga seostada.
Kasside teema on äärmiselt emotsionaalne, seepärast tasub ka sel puhul mitmeid kordi mõelda ja alles siis öelda. Mõtle suurelt, kaugemale oma koduaiast. Ainuke toimiv meetod probleemi lahendamisel olekski kasside vabakäiguõiguse ära võtmine. Võtad looma, võtad ka vastutuse – lihtne öelda, raske järgida.
Soovitan lugeda ka "Kassid on suur oht lindudele", Eesti Loodus, mai 2017.
Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool