Tuhanded Tartu kesklinna parkidesse kogunevad ning seal kõrvulukustavalt kraaksuvad hakid ja künnivaresed on ühele tartlasele ilmselt tuttav vaatepilt. Kaubahalli ees ja mujalgi teevad õõvastavat kisa linnupeletid, mille hääl paljudes möödakäijates judinaid tekitab. Viljandis aga vaieldi mullu selle üle, kas ehk piirata sealsete linnavareslaste kogunemisi mahalaskmise abiga. Miks siis linnud suurematesse asulatesse elama kipuvad?

Hiljuti Tartu ülikoolis dotsendi kohale kandideerides traditsioonilise venia legendi pidanud teadur Mägi sõnul on linnalinde puudutavaid teadustöid hakanud juurde tulema lausa massiliselt. Kõige suurema arvuga paistab siin silma USA. Paljudes sealsetes linnalindude uuringutes leiab soovitusi, mis on suunatud haldajale ning planeerijale, ent ka majaomanikele, arendajatele ja poliitikutele. Mägi hinnangul on hea tulemuse sünniks vajalik linnaplaneerija, maastikuarhitekti, sotsioloogi, geograafi, kinnisvara-arendaja, poliitiku ja zooloogi koostöö. Ikka selleks, et ei järgneks kahjulikke sündmusi.

Põhjusi, miks lindudel on linnas hea elada, on palju. Ühelt poolt mängib rolli soodsam mikrokliima – linnades köetakse ja suures osas jääb paigale ka päikesest tulev energia. Võrdluseks: kui muru temperatuur on näiteks 27 kraadi Celsiust, siis asfaldil on samal ajal kuuma juba 49 kraadi. Sestap muutuvad linnad varakevadeti lindudele maapiirkondadega võrreldes märksa varem elamiskõlblikumaks ning sulelised saavad hakata varem pesitsema, sest sobilikke kohti on piisavalt.

Tähtsat osa etendab ka rikkalik toidulaud. Pole ju sugugi harv vaatepilt, kus inimesed ise linde toidavad. “Linnutoidu müügikäive aastas ulatub Suurbritannias 200 miljoni naelani ja USA-s koguni 3,5 miljardi dollarini,” ütles Mägi. Samuti pistavad linnud nahka prügikastidesse ning mujale linnaruumi vedelema jäetud toidu. “Omaette küsimus on sellise toidu kvaliteet,” märkis teadur. Sellest, et leidlikkusest tiivakandjatel linnas elades puudust ei tule annab märku ka tõik, et mõned linnud vooderdavad oma pesi isegi suitsukonidega.

Pealtnäha võiks arvata, et ühe soodustava tegurina liigub linnades vähem tiivulisi ohustavaid kiskjaid. Samas elavad asulates kassid, kes tarvitavad toiduks päris suure hulga loomi. Lisaks hiirtele, rottidele ja muudele olenditele söövad USA-s kassid aastas ära 2,4 miljardit lindu. Nõnda võivad nad mõnes piirkonnas mõjutada maas pesitsevate lindude populatsiooni.

Samas on Mägi hinnangul kõige olulisem küsimus see, miks linnalinnud endast probleemi kujutavad. Siinkohal võib üles loetleda ohu inimese tervisele ja varale, aga samuti häiritud heaolu ning mitmesuguste haiguste edasikandumise tõttu ka ohu elule. Tiivuliste populatsiooni suurust omakorda mõjutavad sellised tegurid nagu sünd, surm, immigratsioon ja emigratsioon.

Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi. (Foto: Sven Paulus / ERR Novaator)

Sestap on ajapikku lindude probleemiga tegelemiseks välja töötatud mitmesuguseid meetodeid, mis jagunevad kategooriatesse. Häirimise meetoditena on kasutusel akustilised peletid, mille seas on bioakustilised, intensiivseid helisid väljastavad aparaadid ning ultraheli generaatorid. Viimaste kahjuks räägib linnuökoloogi sõnul aga see, et enamasti linnud ultraheli ei kuule.

Tartu akustiliste linnupeletite tulemuslikkusest on hetkel veel vara rääkida, ent mõningad arvud on juba teada. Näiteks käis mullu veebruaris kesklinna piirkonnas ööbimas 7200 hakki. Nüüdseks ööbivad nad juba mujal, ent põhjuseid pole Mägi sõnul võimalik veel ühe aasta andmete põhjal täpselt öelda. Samas ilmnes asjaolu, et künnivarese pesi tuli juurde pigem hirmutatud kolooniates, kus pesade arv kasvas rohkem, kui peletita kontrollkolooniates. Siiski oli hirmutatud kolooniates pesade asustatus madalam.

Valjult kraaksuvate hakkide arvukus seejuures pole Mägi sõnul viimase paarikümne aasta jooksul Tartus eriti muutunud. Kuna linna ümbritsevad põllumajandusmaad ning varesed, hakid ja künnivaresed on väga kiired ja edukad kohanejad, siis tuleks teaduri arvates asja tunduvalt suuremas mastaabis vaadelda. Hetkel on probleem aga selles, et kui varem suuri künnivarese kolooniaid otse kesklinnas polnud, siis nüüd reostavad nad autosid ja kõnniteid nii jõe kallastel ja sügiseti koos hakkidega ööbimisseltsingutesse kogunedes ka Kaubahalli ees.

Suleliste häirimise meetodite valda kuuluvad lisaks eelnevalt mainitutele ka visuaalsed vahendid, näiteks helkivad objektid, erinevad hirmutised ning laserid. Ka võib asulais näha mehhaanilisi abinõusid: traate, võrke ning piike. Lindude peletamiseks kasutatakse lisaks keemilisi võtteid, mille seas on uimastavad ühendid ja repellendid. Lindude ohjamise viisideks on aga sigimisedukuse piiramine, mis sisaldab endas nii emrbüonaalse arengu peatamist, munade-pesade hävitamist ning viljastumise takistamist.

Samas märkis Mägi, et edukaks ohjamiseks tuleks visata kive põhjuste pihta, mis panevad linde linnadesse tulema.

Ühe meetodina tulebki linna eluslooduse ja inimese vahelise tasakaalu otsimisel kõne alla keskkonna muutmine. Siin on abi pesa- ja ööbimispuude muutmisest ning ressursside piiramisest. Eriti olulisel kohal on Mägi meelest siinkohal prügikastidega seonduv, sest juba mõni päev prügiveoga viivitamist tähendab lindude jaoks rikkalikku toidulauda.

“Tartus pole ühe aastaga linnalindude probleemile veel lahendust leitud, ent linn on esimene, kes nii süsteemselt meiega koostööd teeb,” tundis Mägi heameelt. Lisaks tegelevad asjaga teisedki linnad, ent erinevalt Viljandist, kus mõtiskleti linnalindudele jahi pidamisest asub Kuressaare pigem keskkonda muutma ja inimesi harima.