“Osa Eesti mesilaste faunasse märgitud liikidest, mis peaksid olema väga tavalised – mul ei ole õnnestunud neid isegi püüda siiamaani. See tähendab, et midagi on väga valesti siin,” ütleb liblika- ja kimalaseuurija Urmas Jürivete “Osoonile”, kes käis uurimas, kuidas kimalased kraavipervedel elavad.

Jürivete sedastab, et tuleks kaasata rohkem inimesi ja teha selgeks, milline on Eesti kimalaste olukord just praegu.

“Kui 50 aasta tagasi oli neid siin tohutu palju ja võibolla isegi 20 aastat tagasi oli päris hästi, siis praegu see olukord nii hea kindlasti ei ole. Ma usun, et kimalane on võib-olla isegi puhtuse indikaator või teda võiks isegi pidada sümboliks, kuna ta on nii tundlik kõikidele mürkidele ja saastele.”

Kui on kimalasi, siis ma usun, et sellises kohas inimesel peaks olema päris normaalne veel elada.

Lisaks mürkidele ohustab kimalaste elu õiterikaste toitumiskohtade umbekasvamine või hoopiski nende puudumine. Nii ongi intensiivse põllumajanduspiirkonna asemel heaks kimalaste koduks saanud linnade rohealad.