Seal asub kohalike seas tuntud Veissalu madalik, kust on juba aastaid räime püütud. Kalur Mati Saar tunnistab, et kuigi Saaremaa ümbruses on palju madalikke, siis tema on juba paarkümmend aastat eelistanud just Veissalu madalat.

“Kui on ikka liiga tuuline, et siis on omal raske olla seal, sest tuulega lööb madaliku pealt kala ära ka, aga kui on vaikne ilm, siis tasub ikka proovima minna,” selgitab kogenud kalur.

Tema sõnul algab sügisräime püügihooaeg tavaliselt augustis. “Sügisräim oli mõeldud talviseks kalasaaduseks kartuli kõrvale. Kala soolati sisse ja see kestis kuni kevadeni,” räägib Saar.

Ta lisab, et need, kes jaksasid osta suurema koguse kala, neil püsis eelmise sügise räim laual üle suve. “See oli ikka üks põhilisi toitusid rannainimese laual,” toonitab Saar.

Õnnemäng madalikul

Kell saab üheksa õhtul ning algselt paati raputanud torm hakkab vaibuma – järelikult on aeg lasta võrgud merre. Mehed on sõitnud paadiga madaliku kohale, kus paadi ja mere põhja eraldab nelja meetri jagu vett.

“Sügisräim paikneb ikka madaliku peal või selle äärtes. Ta tiirutab seal, ühe päeva koeb ja siis on ta jälle kadunud. Võib minna mitu päeva, kui kala jälle (madaliku - toim.) peale tuleb,” selgitab Saar.

Tema hinnangul on räimepüük nagu õnnemäng. Sestap möönab Saar, et suure paadiga merel olles mingit kindlat kohta väga ei otsitagi.

“Nii umbkaudu vaatame ja läheme ikka õnne peale välja – laseme aga jada sisse ja ootame, kas on hommikul midagi või pole – eks me niiviisi oleme kogu aeg püüdnud siin,” räägib Saar. Nüüd ongi kalaretk jõudnud sinna maale, et paadile tõmmatakse valge present üle ja jäädakse ootama und.

Enne uinumist räägib Saar, et vanasti jäädi paadiga merele tihemini. “Muidugi osad, kes kartsid tulid tagasi, aga suurem osa olid ikka öösel seal samas paat paadi kõrval. Nii oli lõbus ka,” meenutab kalur. 

Samas lisab ta, et praegu käivad vaid üksikud paadid ööseks merel.

Poolikud räimed

Äratus on kell viis hommikul. Õues on endiselt kottpime, kuid töö ei oota ning võrgud tuleb välja võtta, et näha, kas õnnemäng on end ära tasunud. Esimesed kalad tõmmatakse ümbritsevast põhjatust pimedusest taskulampide valgel paati. Sügisräim on eriline räim,  sest võrreldes kevadel kudeva räimega on mõned paati jõudnud suured nagu heeringad.

Võrku paati tõmmates võib märgata, et osad kalad on pooleldi juba ära söödud. Kalur Mati Saar arvab, et selles on süüdi paadi lähedal ujunud kolm hüljest. “Magusam osa süüakse ära. Tihtipeale öeldakse, et hüljes sööb pea ees, aga no siin on näha ka, et on lihtsalt saba ees söödud,” nendib kalur.

Üsna kiiresti saab selgeks, et täna hommikune saak jääb kesiseks. “Nad ei tulnud kudema ja on laiali. Otsivad õiget hetke,” arvab Saar. 

“Eks see asi nii ongi, et korra leiame nad üles, ja teinekord jälle vastupidi teevad nemad meile ära,” lisab kalur.  Paratamatult tekib küsimus, kas selline vilets võrgutäis võtab sügisräime püügi isu ära? “Ei, miks, see on ju hea, merre jäi kala ikka, veel pole välja püüdnud. See tähendab, et on veel kuskil alles,” kinnitab Saar.