Unustamise võlg: laste näksidest on peaaegu kadunud mugulad ja juurikad
Milliseid looduslikke toidutaimede liike on Eesti territooriumil aegade jooksul kasutatud, kuidas nende taimede kasutus on ajas muutunud ning mis on neid muutusi põhjustanud – nendele küsimustele otsis vastust etnobotaanik Raivo Kalle oma doktoritöös. Muu hulgas selgus, et osa traditsioonilisi on meie toidulaualt kadunud, teisi, eriti suviseid taimi, on jällegi juurde tulnud.
Euroopa looduslikest toidutaimedest kui ökoloogiliselt puhtast ja tervislikust toorainest saanud moekaup ning nii mitmelgi pool on nende korjamine muutunud kommertslikuks tegevuseks. Sellega kaasnevalt on täheldatud, et traditsioonilised teadmised kaovad ja asenduvad kooliharidusest saadud teadmistega, seisab Raivo Kalle doktoritöös.
„Biokultuurilise mitmekesisuse säilitamise tähtsuse üheks näiteks on looduslike toidutaimede kasutamine. Looduslikeks liikideks pidasin töös neid liike, mis on võimelised paljunema ja levima looduslikes kooslustes ilma inimese kaasabita või mida ei kasvatata otseselt toiduks,“ selgitas Raivo Kalle.
Tööst selgus, et aastatel 1777–1960 on kirjalikes ja arhiiviallikates nimetatud 146 soontaimeliiki.
2011/2012. aasta talvel tegi Raivo Kalle oma töö raames üle-eestilise küsitluse, mille vastuste põhjal tuvastas 118 liiki. See on 6,6 protsenti kogu Eesti looduslikest ja naturaliseerunud liikidest.
Enamasti kasutati taimeliike mitmeks otstarbeks (toiduks, teeks, maitseaineks, näksiks jne), kuid näkside hulgas (71 liiki, mis oli suurim toidukategooria) oli kõige rohkem neid liike, mida ainult näksiti (vilju, nektarit, lehti, pungi, mähka, kõrsi).
„Tulemused näitasid, et peaaegu kadunud oli laste näksidest mugulate ja juurikate söömine, ka ei panda looduslikke liike enam leivatäiteks. Märgatav muutus oli looduslike maitsetaimede kasutamisel: õlle ja taari koostises, viina ning veri- ja tanguvorsti maitsestamisel,“ ütles Kalle.
Varasemaga võrreldes oli oluliselt rohkem liike, millest tehti kevad-suvisel ajal salateid ja rohelisi suppe.
Kalle ütles, et liikide kasutus on muutunud väga erinevatel põhjustel, muuhulgas tõi ta välja kasvukohtade kadumise, vähese viibimise looduses, reostatuse ja parema varustatuse poetoiduga.
Raivo Kalle tegi koos oma kolleegidega uuringu Saaremaal, mille tulemusena toovad välja üheksa põhjust, miks inimeste taimekasutus muutunud on:
- kasvukohtade kadumine
- igapäevast looduses liikumist on vähem
- puudub turu nõudlus looduslike liikide järele ja neid ei korjata enam müügiks
- kultuurliikide osakaal on suurenenud ja nad on asendanud looduslikke liike
- võrreldes varasema ajaga on rohkem reostust, eriti autoliiklust ja maanteede äärest sellepärast enam taimi ei korjata
- märgatud on putukakahjustuste rohkust taimedel võrreldes varasemate aegadega
- vanusega tingitud maitsemeele muutus
- kadunud on vajaduse teha igapäevast toitu looduslikest liikidest, eelkõige parema valiku tõttu poodides
- üleüldine maa- ja rannaelu muutumine koos traditsiooniliste tööde, sh loomapidamise hääbumisega
„Taimekasutuse muutuse kirjeldamiseks loodi termin unustamise võlg, mis iseloomustab olukorda, kus inimene küll teab ja on kogenud lapsepõlvest, kuidas taimi kasutatakse, kuid ise pole oma hilisemas elus enam niimoodi teinud ja on kasutuse reaalsed oskused unustanud ning neid edasi ei anna,“ lisas Kalle.
Doktoritööd „Eesti looduslike ressursside kasutamise muutus: looduslike toidutaimede näitel. Change in Estonian natural resource use: the case of wild food plants“ juhendasid professor Tiiu Kull, dr Renata Sõukand, dr Rajindra K Puri, oponent on professor Manuel Pardo de Santayana (Autonomous University of Madrid). Doktoritöö kaitsmine on 5. septembril.
Toimetaja: Marju Himma
