Koer ja hunt on nii lähedased sugulased, et võivad omavahel ristuda. Nende õppimisvõime on ootamatult erinev, näitas ajakirjas PLoS One ilmunud uurimus.

Neljajalgsed sõbrad on meie kõrval elanud juba üle 15 000 aasta. Koerte inimlembus ning võime meid mõista  arenesid välja kodustamise käigus. Kuidas mõjutas kodustamine loomade võimet liigikaaslastega suhelda?

Just see huvitas Viini veterinaariaülikooli teadlasi Friederike Ranget. Ta tegi katseid kuuekuuste noorte koerte ja inimese juures üles kasvanud hundikutsikatega. 

Loomad said jälgida, kuidas väljaõpetatud koer avas käpa või lõugadega puust kasti ning võttis sealt maiustuse. Seejärel said katsealused ise kasti kallal jõudu proovida. Kõik noored hundid said kastist toidu kätte, koertest suutis kasti avada vaid neljandik.

Loomade jälgimisel oli selge, et hundid matkisid osavat koera, keda nad olid näinud kasti avamas. Koerakutsikad seevastu tegutsesid huupi.

Katset korrati siis, kui koerad olid saanud täiskasvanuks, kuid loomade õppimisvõime ei paranenud. Välistamaks, et hundid ongi selliste probleemide lahendamisel koertest võimekamad, lasi uurija loomadel kasti kallal jõudu proovida ka siis, kui nad ei olnud näinud kedagi teist seda avamas. Sel juhul said hundid koertest kehvemini hakkama.

Huntide õppimisvõime suuresti teiste jälgimisel, märgib Friederike Range. Hundid on osavad matkijad. Nad elavad karjas ja võime teistega koos tegutseda on nende jaoks ülimalt oluline.

Inimese ja koera vaheline mõistmine sai tõenäoliselt alguse huntide võimest koostööd teha. Kodustamise käigus muutus inimene koerale suhtluspartneriks. Koerad hakkasid inimesi tähelepanelikult jälgima ja matkima, kuid ilmselt kannatas nende võime oma liigikaaslasi tähele panna.