Täna väljahõigatud Nobeli meditsiinipreemiani viinud avastuste rakendustel võib tulevikus olla perspektiivi nii vananemise peatamisel, vähiravis kui ka tüvirakkudel põhinevate teraapiate juures.

Preemia pälvinud kolm ameerika teadlast suutsid lahendada fundamentaalse küsimuse: kuidas rakkude jagunemisel DNA ahelad kopeeritakse, ilma et DNA saaks kahjustatud. Vastus peitub kromosoomiotstes, seal paiknevad kaitsvad mütsikesed - telomeerid ning valgus, mis telomeere moodustab – telomeraasis.

Täna Nobeli preemia saanud Elizabeth Blackburn ja Jack Szostak avastasid, et telomeerides leiduv ainulaadne DNA-järjestus kaitseb neid. Kolmas värske nobelist, Carol Greider avastas koos Blackburniga telomeraasi, valgu, mis kromosoomide otsi kaitsvaid telomeere taasloob.

Kui telomeerid lühenevad, siis rakud vananevad. Kui aga telomeraas on üliaktiivne, siis on tulemuseks surematud, lõputu jagunemisvõimega rakud, näiteks vähirakud.

Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets ütles tänast preemiaotsust kommenteerides, et avastus on oluline nii fundamentaalteaduse seisukohalt kui ka seetõttu, et sellel on väga selgeid rakenduslikke külgi.

„Telomeerid on rakusisene kell, mis tiksub ja näitab, kui kaua on rakul veel jäänud jaguneda. Lõpuks on telomeerid nii lühikesed, et ei kaitse enam rakke, tekivad vead ning lõpuks rakud surevad,“ ütles ta.

Telomeeride avastamine oli Maimetsa sõnul ülioluline vananemise bioloogia seisukohalt. Hiljem on avastatud, et vananemine on küll oluliselt keerulisem, ent kaitsvad telomeerid mängivad tähtsat osa.

Vähirakkudes on telomeraas üliaktiivne. „Nii otsitakse ravimeid, mis leiaks organismis üles vaid need ülisuure telomeraasi aktiivsusega rakud ja need hävitaks, jättes muud rakud puutumata,“ ütles Maimets.

Samamoodi on leitud, et tüvirakkudes, mis on võimelised arenema mistahes tüüpi keharakkudes on telomeraas üliaktiivne.

Maimetsa sõnul vaadatakse telomeeride ja telomeraasiga seotud avastustele tagasi, kui tulevikus leitakse ravimid, mis aitavad jagu saada vähist või edasi lükata vananemist. „Aga homme selliseid ravimeid kindlasti ei tule. Need täna Nobeli saanud, aga 1980ndatel tehtud avastused avasid bioloogias uue suuna, tehtud on väga palju tööd, ent väga palju tööd on veel teha,“ rõhutas ta.