Pärisin nii bakalaureuse kui ka magistrikraadi omandanute, doktorantide, kolleegide ja koolitusel osalenute käest, mis on neile Maaja Vadist ja tema õpetusest kõige eredama mulje jätnud. Kirjutasin need üheksa muljet kõrvataha ja läksin lumisel novembrihommikul majandusteaduskonda Vadiga maast ja ilmast vestlema.

1. “Tal oli teistmoodi lähenemine, teaduse ja päriselu kombineerimine. Jäi väga hästi meelde Everesti juhtum, kus mägironijate juht oli liiga enesekindel, ülehindas ennast ja teisi ning suur hulk inimesi sai surma. Sellistest asjadest suutis ta välja tuua juhtimislikud vead ja analüüsida teisi situatsioone.”

Vadi võtab mind vastu oma ruumikas, kajavate seintega kabinetis, kust avaneb vaade Emajõele, Vabadussilla suurele kaarele ja botaanikaaiale. Ta räägib sellest, kuidas tudengkond on paarikümne aastaga muutunud: “Tänapäeval on muutunud info omandamise viis, tõlgendamise oskus ja julgus. Kui enne oli rohkem just seda, et raamatust loed ja reflekteerid, siis praegu see lugemisharjumus võib-olla nii tugev ei ole, aga tõlgendamine on parem. Hästi palju olen kasutanud näiteks Mount Everesti juhtumit ja miks Columbia rakett alla kukkus.” Professori sõnul on juba bakalaureuse tasandil hea näha, kui palju suudavad tudengid juhtumitest välja loevad – see on muljetavaldav.

2. “Tal oli võime tabada ära, mis on olulised aspektid, tal oli huvi kogu juhtimise ja psühholoogia vastu. Miks ma ta ka juhendajaks valisin – tal oli inimlik külg ja psühholoogia elemendid koos.”

Vadi puhul saab tema organisatsioonikultuuri ja juhtimise valdkonda sattumise põhjustest rääkida just nimelt sattumisest, mitte valikust. “Sain psühholoogi hariduse nõukogude ajal, mis oli väga hea haridus, mitmes mõttes praegusest parem,” sõnab ta. Omandatud haridusega läks ta ka nõukogude kaubandusse tööle ning leidis, et abstraktset haridust on võimalik praktikas rakendada, kasutada töötajate koolituse ja valiku juures psühholoogias omandatut. “Kui nõukogude kaubandus otsa sai, olin aasta aega ametliku tööta,” räägib Vadi ning kirjeldab, kuidas ta aasta aega istus raamatukogus ja õppis iga päev sada ingliskeelset sõna. See aitas tal hiljem luua juhtimisterminoloogiat, mis on meil praegu endastmõistetavana kasutuses.

3. “Minu kokkupuude Maajaga sai alguse siis, kui olin magistrandi rollis. Maaja ained ei ole kergete killast, vaid sunnivad üliõpilasi välja astuma oma mugavustsoonist.”

Praeguse aja ülikooliharidusest rääkides muutub seni elavalt vestelnud professor natuke nukraks: “Struktureerimata ülesannetega toime tulemine võiks meil parem olla, see oskus on kahetsusväärselt väike. Tahetakse, et ülesanne oleks hästi selgelt määratletud: tee seda, tee seda ja kokku tuleb A. Aga elus on struktureeritud ülesandeid minimaalselt.”
Psühholoogi taustaga teadlane leiab, et ülikoolis antud abstraktsem vundament on teda elus palju aidanud. “Ma pean oma kunagist haridust väga kasulikuks just sellepärast, et antropoloogia, loogika, füsioloogia, matemaatika – see kõik on vajalik, isegi kui me sellel hetkel aru ei saanud, et miks meile psühholoogiat ei õpetata, miks me peame täielikke tobedusi õppima. Kokkuvõttes – see on see, mis mind on 40 aastat kandnud,” räägib Vadi.

4. “Ülemusena on Vadi hästi suure empaatiavõimega, arvatavasti aitab ka psühholoogia taust. Puht inimlikust aspektist vaadatuna käib Maajaga kaasas oskus kohelda kõiki inimesi, olenemata nende staatusest ja tiitlitest, sama sõbralikult. Nii õpingute ajast kui ka nüüdseks juba kolleegina on vahest see kõige olulisem omadus.”

Kihnu saarel 8-klassilises koolis käinu räägib: “Ma ei ole eriti osav võimuga toime tulija sellepärast, et olen kasvanud sellises kohas, kus ma pole lapsepõlves tajunud, mis asi on hierarhia. Seal olid suhted üsna kollegiaalsed olenemata sellest, milline on kellegi hierarhiline tasand.” Professor leiab, et praeguses elukorralduslikult globaalses maailmas on seda palju lihtsam teha. Esimesest aastast peale tuleks arendada ülikoolis kollegiaalset suhtumist, mis on ka kõrgkooli aluseks. Mitte kliendilikku käitumist, mis koos praeguse universaalse ülikooli formaadiga kipub võimust võtma. “Üliõpilassuhetes on väga tugev surve klientsusele – “anna siia mu ainepunktid”,” toob Vadi näite kliendisuhete pahupoolest.

5. “Vadi koolituselt jäi meelde, et juhid peavad arvestama: töötajate jaoks pole töö enam A ja O, töö on nüüd paljude jaoks hobi.”

“Mis on paarikümne aastaga Eesti juhtimises muutunud? Kahjuks pean ütlema, et ei ole eriti muutunud.” Naerab. Natuke tõsinedes kirjeldab Vadi sel aastal tema osalusel ilmunud Eesti-Taani erasektori korruptsiooniuuringut. Uuringu käigus ilmnes, et Eesti juhid usuvad kontrolli, Taani juhid aga eetika mõjusse, eetikakoodeksise ja koolitusse. Teine, sisuline erinevus on see, et kuigi mõlemas riigis tunnistatakse, et probleemide ennetamisel on tähtis juhi eeskuju, siis Eestis on see pigem deklaratiivne. “Taanis on see arvamus seotud kõigit teiste käitumisaktidega, need moodustavad ühiselt mustri või võrgustiku. Eestis on see lihtsalt väide, mis mitte millegi muuga ei seostu. Teisisõnu on see hoiak, millel ei ole veel käitumislikke seoseid,” räägib professor.

6. “Charles Handy raamat "The Empty Raincoat" ei olnud minu teada isegi mitte kursuse soovitusliku kirjanduse nimekirjas, aga Vadi tutvustas seda niivõrd haaraval moel, et ma ta endale tellisin ja olen päris mitu korda lugenud. Selles on eraldi peatükk sigmoidkõverast ja selle edasiarendusena nn teise kõvera teooria. See iseenesest väga lihtne mõte on aidanud nii töös kui isiklikus elus mitmeid otsuseid teha.”

Kui endise tudengi mälestust Vadile vahendan, on ta silmanähtavalt rahul, et õpilastele on midagi meelde jäänud. “See jääb võib-olla sellepärast hästi meelde, et kasutan üht Handy näidet – hea küll, organisatsioonid peavad sellega arvestama, aga ka suhted arenevad selliselt. Miks perekonnad kasvavad lahku? Auditooriumist on näha, et see repliik jõuab neile kohale,” sõnab ta. Natuke hiljem jõuame e-Eesti üle arutledes Handy näite juurde tagasi – näib, et Eesti paljukiidetud e-areng on samuti küllastumispunkti ületanud, järgmine hüpe on jäänud tegemata, aga meie istume rahulolevalt ja kiidame oma IT-arengut. “Ansip käis meil doktorantidele esinemas ja tõi välja, et see meie e-edu on avalik sektor, millel on muidugi ka ressursse rohkem. Erasektor on väärikal 22.–23. kohal, Kreeka järel,” selgitab Vadi kuvandi tausta. Teadlase sõnul see ongi üks näiteid, kus organisatsiooniteooria saaks aidata stagnatsiooni ette näha ja vältida, teha õigel ajal järgmine hüpe.

7. “Mina tundsin, et ta oli mõistlik, polnud barjääri, vanematel professoritel on mõnikord formaalne sein vahel, temaga oli vabam, samas säilis ka autoriteet ja respekt tema suhtes.”

“Ma kunagi mõtlesin, et ma oleks olnud maru hea suurtalu perenaine. Kõik tööle pannud ja ise mingite huvitavate asjadega tegelenud,” naerab Vadi. “Ma ei kannata hierarhiat, selles mõttes oli mul kah raske kui juhtisin teaduskonda dekaanina. Ma saan aru küll, et inimestele meeldiks suur, tark ja ilus juht, aga mulle kuidagi ei meeldi see roll,” lisab ta.

8. “Ma saan aru, et kui on hea õppejõud, siis kõik tahavad sind juhendajaks, selle koha pealt oli ta üle koormatud. Koormus oli tal päris suur.”

“Eestis kiputakse ületöötamisega pigem uhkeldama. Et töönädalad kestavad rohkem kui 50 tundi,” sõnab Vadi. Professori sõnul selle üle ei tohiks uhke olla, töö peab ikkagi mahtuma normtööaja piiridesse, muidu me lihtsalt kuritarvitame inimeste pühendumust. Vadi lisab: “Lõppude lõpuks on see orjanduslik kord, vahet pole, milliste motiivide nimel.”

9. “Ei oska öelda, mille järgi tavaliselt lemmikõppejõude valitakse, aga minule meeldivad õpetajad, kellega kaasa mõtlemine nõuab pingutust seoste loomisel - selle tulemusena hakkab mõttemaailm avarduma.”

Kui võtan teemaks mitmekordse lemmikõppejõuks valimise, tuleb Vadi säravaisse silmisse pehmet helki juurde. “See on muidugi kõige meeldivam osa sellest tööst. Üks suuremaid tasusid on see, kui üliõpilane kirjutab pärast kaitsmist oma käega, kelle ta valiks lemmikuks. See on nagu suhete finaal. Ma hindan seda väga ja pean seda siiralt üheks paremaks asjaks, mis minuga on juhtunud,” kinnitab Vadi ja lisab naerdes, “kõrvuti sellega, et olen võitnud professorite jooksu.”

Maaja Vadi:

* On sündinud ja kasvanud Kihnu saarel. Õppinud Kihnu 8-klassilises koolis, L.Koidula nimelises Pärnu 2. Keskkoolis ja Tartu Ülikooli psühholoogia osakonnas. Töötanud kaubanduspsühholoogina.

* Tartu ülikooli majandusteaduskonna juhtimise professori Maaja Vadi teadustegevus keskendub inimeste ja organisatsioonide vastastikmõjule ning organisatsioonide sise- ja väliskeskkonnale.

* Avaldanud viis erialast õpikut – “Organisatsioonikäitumist” on trükitud 15 000 eksemplari, “Juhid juhtimisest” 5000 eksemplari.

* Praeguseks on Vadi avaldanud paarkümmend teaduspublikatsiooni, millest mitmed kuuluvad vastava valdkonna mõjukamate artiklite hulka. Lisaks on Maaja Vadi olnud kolme rahvusvahelise levikuga monograafia ja kahe ajakirjanumbri toimetaja.

* Doktorikraadini on ta aidanud 14 doktoranti, kellest poolte tööd on hinnatud või ära märgitud vabariiklikul konkursil.

* On kursusi läbi viinud mitmetes välisriikides ning juhtinud Eesti uurimisgruppi viies rahvusvahelises teadusprojektis, mis tegelevad organisatsioonilise õppimise seaduspäradega, teadmismahukate protsesside juhtimise ja erasektori korruptsiooni analüüsiga.

* Tunnustati 2007. aastal Eesti riigi teaduspreemiaga sotsiaalteaduste alal uurimuste tsükli “Organisatsiooniline käitumine siirdemajanduses” eest.