Hispaania teadlased on ära järjestanud ibeeria ilvese, ühe maailma kõige ohustatuma kaslase genoomi. Selgus, et nagu kardetigi, on selle looma genoom ülimalt vaesunud. Liigisisene geneetiline mitmekesisus on ibeeria ilvesel isegi väiksem kui teistel ohustatud liikidel nagu kukkurkurat või tuttiibis.

Donana bioloogiajaama ja teiste teadusasutuste teadlased kirjutavad ajakirjas Genome Biology, et nad tegid ibeeria ilvese genoomis kindlaks 21 257 geeni, mis on üsnagi sarnane inimese ja muudegi imetajate geenide arvuga. Võrdluses teiste imetajaliikide genoomiga õnnestus teadlastel leida geenimuudatusi, mis arvatavasti annavad ibeeria ilvesele teravdatud kuulmis-, nägemis- ja lõhnameele ning aitavad tal väga edukalt püüda oma põhilist saaklooma, jänest.

Ibeeria ilves hakkas meiegi seni veel alles jäänud metsades elavast harilikust ilvesest eristuma umbes 300 000 aastat tagasi ja sai täiesti omaette liigiks alles umbes 2500 aastat tagasi. Selle aja jooksul on ibeeria ilves üle elanud kolm suurt arvukuse kahanemist, millest viimane algas umbes 300 aastat tagasi.

Praegustel hinnangutel elab ibeeria ilveseid looduses heal juhul mõnisada. Looma genoomi tundes saab ehk teadlikult kujundada kaitsemeetmeid nii, et veel alles jäänud vähenegi geneetiline mitmekesisus säiliks siiski võimalikult paremini.