Avalike sotsiaalmeedia platvormide, nagu Facebooki ja Twitteri suhtes on juba mitmeid aastaid rakendatud tsensuuri, aga uue trendina on võtnud valitsused sihikule hääl- ja tekstsõnumite rakendused, nagu WhatsApp ja Telegram. Need rakendused on võimelised levitama informatsiooni inimeste vahel kiiresti ja turvaliselt, mis on võimude jaoks muutnud informatsioonimaastiku kontrollimise ning järelevalve keerulisemaks.

Suurenenud kontroll näitab sotsiaalmeedia ja veebipõhise suhtluse tähtsust poliitilise vabaduse ja sotsiaalse õigluse parandamisel. Pole mingisugune kokkusattumus, et just neid vahendeid on kasutatud valitsuste vastutusele võtmiseks ja tsenseerimata vestluste pidamiseks. Mitmetes riikides on võimud vastumeetmena poliitiliselt ärevatel aegadel takistanud juurdepääsu internetile, ainult selleks, et inimesed ei levitaks sotsiaalmeedia ja suhtlusrakenduste kaudu informatsiooni. Seejuures teadvustata selliste otsuste sotsiaalseid, ärilisi ja humanitaaralaseid tagajärgi.

Mõndasid suhtlusrakendusi ähvardavad piirangud nende krüpteerimispraktikate tõttu, mis on muutnud võimude jaoks kasutajate andmete hankimise äärmiselt keeruliseks – selle ka seaduslikel eesmärkidel. Ka häälsõnumite ja videokõnede rakendused, nagu Skype on sattunud surve alla, seda küll veidi igapäevasematel põhjustel. Nende kasutamine on piiratud mitmes riigis eesmärgiga kaitsta riiklike telekommunikatsioonifirmade tulusid, sest kasutajad pöördusid järjest enam laua- või mobiiltelefoni kasutamise asemel nende rakenduste juurde.

Sotsiaalmeedia kasutajad seisavad silmitsi enneolematute karistustega. Lisaks sotsiaalmeediale ja suhtlusrakendustele juurdepääsu piiramisele on hakanud võimud järjest enam vangistama inimesi nende postituste või sõnumite sisu tõttu. See omakorda tekitab hirmu nendes, kes vastuolulistel teemadel sõna võtavad. Mõnedes riikides on kasutajad pandud trellide taha ainult seepärast, et nad "laikisid" Facebookis solvavat sisu, või ei mõistnud avalikult hukka neile saadetud kriitilist sisu. Vahistamiseni viinud karistused ulatuvad Tai kuninga sülekoera norimisest kuni „ateismi propageerimiseni“ Saudi Araabias. Selliste vahistamistega riikide arv on alates 2013. aastast suurenenud rohkem kui 50 protsendi võrra.

Valitsused on laiendanud tsensuuri, et katta aina mitmekülgsemaid teemasid ja laiemat veebipõhist tegevust. Veebilehed, kus inimesed kutsuvad üles algatama digitaalseid petitsioone või proteste, olid tsenseeritud rohkemates riikides kui varem. Sama lugu on veebilehtede ja veebiväljaannetega, mis propageerivad opositsioonipoliitikute seisukohti. LGBTI-teemasid käsitlevat sisu ja veebilehti on moraalsetel põhjustel samuti aina enam blokeeritud või maha võetud. Peale selle on suurenenud piltide tsenseerimine, tõenäoliselt seetõttu, et kasutajatel on pilte praegusel ajal lihtne jagada ja need annavad sageli kaalukaid tõendeid ametkondade eksimuste kohta.

Uued turvameetmed ähvardavad inimeste sõnavabadust ja privaatsust

Eesmärgiga tõsta riikliku julgeoleku ja korrakaitse volitusi, on mitme riigi valitsused võtnud vastu seadusi, mis piiravad privaatsust ning lubavad teha ulatuslikku järelevalvet. Seda trendi esineb nii demokraatlikes kui mittedemokraatlikes riikides, ning see on sageli kaasa toonud avaliku poliitilise debati selle kohta, millisel määral peaks valitsustel olema nn tagauks juurdepääsuks krüpteeritud suhtlusele. Kõige murettekitavamad näited tuvastati autoritaarsetes riikides, kus valitsused kasutasid terrorismivastaseid seadusi, et süüdistada inimesi, kes lihtsalt kirjutavad demokraatiast, religioonist või inimõigustest.

Veebipõhine aktivism on jõudnud uutesse kõrgustesse. Internet on jätkuvalt peamine vahend parema valitsuse, inimõiguste ja läbipaistvuse kindlustamiseks. Rohkem kui kahes kolmandikus uuringualustest riikidest on internetipõhine aktiivsus viinud mingisuguse käegakatsutava tulemuseni, alates piiravate õigusloomega seotud ettepanekute takistamisest kuni korruptsiooni paljastamiseni kodanikuajakirjanduse kaudu. Selle aasta jooksul on näiteks internetivabaduse aktivistid Nigeerias aidanud nurjata eelnõud, mis piiraks sotsiaalmeedia aktiivsust, samal ajal kui WhatsApp'i rühmitus Süürias on aidanud päästa süütute inimeste elusid, hoiatades tsiviilelanikke lähenevatest õhurünnakutest.

65 hinnatud riigist 34 on alates 2015. aasta juunist olnud internetivabaduse osas negatiivsel kursil. Kõige järsemad langused olid Ugandas, Bangladeshis, Kambodžas, Ecuadoris ja Liibüas. Ugandas tegi valitsus tõsiseid jõupingutusi, et piirata internetivabadust seoses presidendivalimiste alguse ja ametisse pühitsemisega 2016. aasta esimeses pooles, blokeerides mitmeks päevaks juurdepääsu sotsiaalmeedia platvormidele ja suhtlusteenustele, nagu Facebook, Twitter ja WhatsApp. Bangladeshis võtsid islamiäärmuslased vastutuse blogija ja LGBTI-ajakirja asutaja mõrvamise eest. Kambodža võttis vastu laia telekommunikatsioonialase seaduse, millega tööstus läks teenusepakkujate ja kasutajaprivaatsuse kahjuks valitsuse kontrolli alla. Samuti vahistas Kambodža politsei mitu inimest nende Facebooki postituste tõttu, millest üks rääkis piirivaidlusest Vietnamiga.

Hiina oli tänavu internetivabaduse suurim kuritarvitaja

Hiina valitsuse otsus sõnavabaduse mahasurumiseks seoses president Xi Jinpingi „infoturbe“ poliitikaga on toonud kahju digiaktivistidele, kes on tavaliselt võidelnud tsensuuri ja järelevalve vastu. Kümned veebipõhise väljendusvabadusega seotud süüdistused on suurendanud inimeste enesetsensuuri, nagu on teinud ka 2015. aastal kehtestatud seaduslikud piirangud. Kriminaalseaduse muudatusettepanekuga lisati sotsiaalmeedias kuulujuttude levitajale seitsme aasta pikkune karistus, samal ajal kui mõned usuvähemusrühmadesse kuuluvad inimesed vahistati ainult seetõttu, et nad vaatasid oma mobiiltelefonist religioose sisuga videoid. Londonis asuv ajakiri The Economist ja Hong Kongis asuv ajakiri South China Morning Post blokeeriti hiljuti Hiina mandriosas, nagu ka artiklid ja kommentaarid, mis puudutasid tundlikke teemasid, näiteks 2015. aasta surmavate tagajärgedega plahvatus Tianjinis.

Türgi ja Brasiilia langesid internetivabaduse edetabelis. Brasiilia, mille staatus muutus "vabast" "osaliselt vabaks", blokeeris ajutiselt WhatsApp'i, kui viimane ei andnud valitsusele kriminaaluurimiseks kasutajate andmeid. Peale selle tapeti vähemalt kaks kohalikku blogijat pärast seda, kui nad teatasid kohalikust korruptsioonist. Türgi, kelle internetivabadus on vähenenud juba mitu aastat, langes "mittevabasse" kategooriasse pärast mitmeid sotsiaalmeedia platvormide blokeerimisi ja kasutajatele esitatud süüdistusi. Kõige sagedamini olid süüdistused seotud kriitikaga võimude või religiooni suhtes. Need piirangud eskaleerusid pärast 2016. aasta juulis ebaõnnestunud riigipööret, vaatamata otsustavale rollile, mida sotsiaalmeedia ja suhtlusrakendused – kõige enam rakendus FaceTime – mängisid kodanike mobiliseerimisel riigipöörde vastu.

Kõigest 14 riigis täheldati üleüldist olukorra paranemist. Enamikel juhtudel olid võidud suhteliselt tagasihoidlikud. Sambias olid piirangud veebipõhisele sisule väiksemad, võrreldes eelmiste aastatega, mil vähemalt kaks kriitilise sisuga uudisväljaannet riigis blokeeriti. Lõuna-Aafrikas registreeriti edasiminekud eelkõige tänu veebipõhiste aktivistide tegevusele, kes kasutavad internetti ühiskondlike muudatuste propageerimiseks ja veebisisu mitmekülgsemaks muutmiseks. Digiaktivism edenes ka Sri Lankas, kui tsensuur ja õiguste rikkumine vähenes president Maithripala Sirisena valitsuse ajal. Ameerika Ühendriikides tuvastati väike paranemine seoses USA vabaduste seadusega (USA Freedom Act), mis piirab teatud määral telekommunikatsiooni metaandmete massilist kogumist ja millega kehtestati mitu teist privaatsusalast kaitset.

Järjekorras seitsmes raport keskendub ajavahemikus juuni 2015 kuni mai 2016 toimunud arengutele. Rohkem kui 70 teadlast, kellest peaaegu kõik on pärit riikidest, mida nad analüüsisid, uurisid internetiga seotud seadusi ja praktikaid, testisid valitud veebilehtede juurdepääsetavust ning intervjueerisid suurt hulka allikaid.