Ühe minuti loeng: milline oli kool ja koolmeister tsaariaja lõpus?
Tsaariaeg ei hellitanud õpilast ega õpetajat. Suuresti vene keeles toimunud õppetöö tõttu polnud kolme koolitalve jooksul omandatud teadmised teab mis laiad, nendib Tallinna ülikooli Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi direktor Veronika Varik.
Hariduse sügav usuline sisu hoidis paigas aga väärtushinnangud. Kooliminev laps pidi juba tsaariajal oskama lugeda või vähemalt veerida. 19. sajandi viimasel kümnendil ei tohtinud õpilased isegi vahetunnis omavahel eesti keeles rääkida ning said seda tehes kaela häbimärgi või näiteks kitsejalaga nuhelda.
Kuigi koolmeister hakkas elulaadilt tavalisest talupojast mõnevõrra eristuma ja seisuslikult kõrgemalt tõusma, võrdus tema töötasu vaid hea sulase palgaga. Nii oli sunnitud õpetaja oma töö kõrvalt otsima lisateenistust, näiteks vallakirjutaja, raamatuköitja, tisleri või kingsepana.
Kui Baltimaades kehtestati 1900. aasta lõpus riigiviina monopol, jätsid kooliõpetajad nii mõnelgi pool aabitsaga jumalaga ja asusid kõrtsmikuna riigiteenistusse, pidades seda põlve klassitoapiinast kergemaks.
Meie mitte väga kauged esivanemad püüdlesid hariduse poolt läbi raskuste. Tsaariaegse õpetaja eluolu puudutav kõlab aga tänapäevalgi paljuski tuttavlikult. See, et me elame täna vabas Eestis, räägime eesti keelt ja saame ise kujundada oma kooli ning hariduse, pole sündinud iseenesest. Mõelgem siis, millist Eestit me tänapäeva kooliharidusega tulevastele põlvedel kujundama.
Õpetajaameti ja eesti kooli evolutsioonist saab ülevaate Tallinna ülikooli Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi kogusid uurides. Käsikirjade ja trükistega tutvumiseks tuleb tulla veel muuseumi kohapeale (Rävala pst 10, Tallinn), kuid fotosid ja tänapäevalgi rakendust leidvaid õppefilme saavad huvilised vaadata ning alla laadida digitaalarhiivist.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa