Lüüme, millest us-tuletis lüümus pärineb, on 20. sajandi alguse tuntuima keeleuuendaja Johannes Aaviku 1930. aastatel välja pakutud uus tüvisõna, mis on saanud eeskuju prantsuse sõnast lumière ‘valgus, kuma’. Aavik soovitab seda kasutada tähenduses ‘läbipaistev’ – samas tähenduses on sõna kasutanud ka Art Leete.

Aaviku keelekorralduse põhiprintsiibid olid otstarbekohasus, ilu ja omapärasus. Tema keeleuuenduse põhimõtete järgi tuli eelistada häälikuliselt heakõlalisi tüvisõnu liitsõnadele või mitmesõnalistele ühenditele.

Häälikuid kombineerides, eesti keele sõnade ülesehituse ja Euroopa kultuurkeelte eeskuju arvestades töötas Aavik välja uute tüvisõnade keelde toomise meetodi, sõnade loomise, mille abil ta moodustas ligikaudu 300 tehistüve. Neist umbes 50 on tänapäevani kirjakeeles kasutusel. Tuntumatest olgu nimetatud näiteks embama, kolp, mõrv, naasma, range, reetma, relv, veenma. Nende sageli kasutatavate sõnade puhul võib tunduda üllatavgi, et tegu on 1910.–1930. aastatel kunstlikult loodud uute tehissõnadega.

Lüüme (kujul lyyme) on uudissõnana välja pakutud Aaviku 1932. aastal ilmunud brošüüris “100 uut tyvisõna”. Seal leidub lyyme kõrval ka tegusõna lyymima ‘läbi paistma’. Aavik on lisanud mõlemale uudissõnale siiski küsimärgi, väljendamaks oma mõningast kahtlust nende sõnade kirjakeelde sobivuses.

Üheks põhjuseks, miks tuletis lüümus tänapäeva lugejas nõutust tekitab, on sõna kuulumine Aaviku kunstliku sõnaloomingu sellesse kihistusse, mis ei ole kunagi olnud laialdaselt kasutusel. Ometi pole see ka täiesti tundmatu, nagu näitab sõna sisaldumine tänapäevastes õigekeelsussõnaraamatutes (k.a 2013. a ÕSis, kus see kannab küll märgendit "harv"). Lüüme-tüve on tänapäeval kasutatud ka näiteks oskussõnas lüümik ‘valgustahvlil kasutatav (läbipaistev) kileleht’.

Omadussõna lüüme kuulub niisiis selle kuuendiku hulka Aaviku tehissõnaloomest, mis on eesti kirjakeeles kasutusele jäänud. Olgu kohe lisatud, et kuuendiku väljapakutud sõnade kirjakeelde juurdumine on üksikisiku sõnaloome puhul üsna erakordne saavutus.

Selle taustaks võib olla asjaolu, et Aaviku uuendus langes murrangulisse kultuuri “euroopastumise” ajajärku, millega kaasnes ka kirjakeele teadlik arendamine ning loomeinimeste vastuvõtlikkus uuendustele. Mööndi, et kirjakeel vajab mõistelist täiendamist kas või ilukirjanduse tõlkimist silmas pidades.

Lisaks mängisid uuenduste juurdumisel kindlasti kaasa Aaviku isikuomadused: ta oli oma uuenduste propageerimisel ja ise kasutamisel väsimatu, emotsionaalne ja sõnaosav ning suutis eesti kirjakeele täiendamise vajaduses veenda ka autoriteetseid loomeinimesi, nagu Villem Grünthal-Ridalat, Marie Underit, Friedebert Tuglast ja Johannes Semperit. Just kultuurilise murrangu perioodidel uueneb keele sõnavara kiiresti. Aaviku uuenduste puhul väärib märkimist see, et Euroopa kultuurkeeltest eeskuju võtmise kõrval pööras ta sõnavararikastustöös tähelepanu soome keelele ning eesti murretele.

Peale Johannes Aaviku ja Art Leete on lüüme-tüve kasutanud näiteks kirjanikud Ilmar Laaban ja Jaan Kross. Küllap on teadlikke kasutajaid teisigi. Oma huvitava kõla poolest sobib see sõna tänapäevalgi poeetilisema varjundiga esseistlikku ja ilukirjanduslikku teksti.

Tuletis lüümus on saadud lüüme-tüvele nimisõnaliite -us lisamise abil.

Us-liide on eesti keele nimisõnatuletuses väga sageli kasutusel just omadusenimede tuletamisel (vt täpsemalt Reet Kasik, “Sõnamoodustus”, Tartu Ülikooli Kirjastus 2015). Sellisel juhul saadakse liidet lisades omadussõnast nimisõna, nagu tark > tark-us, terav > terav-us, raske > rask-us, tolerantne > tolerants-us.

Nagu näha, võimaldab see liide tuletada uusi nimisõnu ka võõrsõnadest ja miks mitte harva kasutatavatest tehissõnadestki. Näiteks võiksime kerge vaevaga luua us-tuletised Aaviku 1930. aastatel soovitatud kunstlikest uudissõnadest elv ‘ühesuurune, võrdne’ > elvus ‘võrdsus’; lurnis ‘silmakirjalik’ > lurnidus ‘silmakirjalikkus’; miivis ‘naiivne’ > miividus ‘naiivsus’; tebe ‘rahutu-ruttav, läbematu’ > tebedus ‘läbematus’, kuigi need pole kirjakeeles kasutusele tulnud. Jäägu lugeja otsustada, kas sellised tüvisõnad ja us-tuletised võiksid eesti keeles vajalikud ja sobivad olla.

Kui sõna lüüme päritolu ja tähendusega põgusalt tutvuda, ei tundugi see ehk enam nii võõristav. Just sel moel, tekstides kasutades ja oma uudissõnu väsimatult tutvustades, suutis ka Aavik ise osale oma sõnaloomingust eesti kirjakeeles püsiva koha kindlustada.

Aavik on 1932. aastal kirjutanud: “Nyydsel ajal on veel vähe sellest, et rahval oleks mingisugune keel, vaid niisama tähtis on ka, et see keel oleks võimalikult väärtuslik – rikas, peen, ilus.” Ja lisanud samas: “Ilma kunstliku tyvisõnade loomiseta ei saa hääd, – rikast, peent ja esteetiliselt väärtuslikku eesti keelt.”

Need kaks mõtteavaldust võtavad Aaviku keele rikastamise kreedo üsna ilmekalt kokku.

Lõpuks võib küsida, miks osa Aaviku kunstlikult loodud sõnadest on tänapäevaks vähe tuntud või hoopis tundmatud. Üht vastust sellele küsimusele ei ole, kuid põhjus võib peituda selles, kuivõrd mõisteliselt vajalik ja keele ülesehitusega sobiv uus sõna on ja kui lai on selle võimalik kasutusala (kas see on piiratud vaid mõne üksiku tekstiliigiga või sobib ka üldkeelde).

Sõna lüüme on keelekollektiiv omaks võtnud siiski pigem poeetilises (ilukirjanduslikus) tekstiliigis, seega mõningate mööndustega.

Asjaolu, et loomeinimesed leiavad Aaviku pärandist veel tänapäevalgi heakõlalisi ja väljendusrikkaid uudissõnu, näitab ilmekalt, et Aaviku entusiastlikud pingutused on vilja kandnud. Eks kinnita Aaviku sõnavara rikastamise idee elujõulisust omal kombel ka praegused rahva hulgas populaarsed uudissõnavõistlused, nende hulgas näiteks presidendi 2010. aastal välja kuulutatud sõnaus.

Eestlastele meeldib uusi sõnu välmida (‘välja mõelda’), iseasi, kas mõni sõnalooja suudab kunagi ületada Aaviku saavutatu.

Aaviku sõnavara kasutatavuse kohta võib huviline saada lisateavet Antoine Chalvini 2011. aasta artiklist “Johannes Aaviku keeleliste uuenduste levik”.