Doktoritöö: Liivimaa piiskoppide kirjavahetus avab uusi tahke reformatsiooniaja poliitilises kommunikatsioonis ({{commentsTotal}})

Riia peapiiskopi, markkrahv Wilhelmi portree (kivigravüür) ning Saare-Lääne piiskop Reinholdi vapp Koluvere linnuse seinal.
Riia peapiiskopi, markkrahv Wilhelmi portree (kivigravüür) ning Saare-Lääne piiskop Reinholdi vapp Koluvere linnuse seinal. Autor/allikas: Wikimedia Commons ja Madis Maasing

Liivimaa piiskopid mängisid 16. sajandil sisepoliitika kujundamises olulisemat rolli, kui seni arvatud. Nende toetusest sõltus, kas mingis küsimuses jääb peale Riia peapiiskopi või Saksa ordu tahe.

Piiskoppe sidus peapiiskopiga ühelt poolt vaimuliku kuulekuse kohus, teisalt ei olnud mõistlik vastuollu minna Liivimaa tugevaima sõjalise ja poliitilise jõuga, mida esindas ordu, leiab hiljuti Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis doktoritöö kaitsnud Madis Maasing.

Kuuest teadusartiklist koosneva dissertatsiooni kirjutamiseks võttis Maasing üksikasjaliku vaatluse alla Liivimaa kunagiste valitsejate säilinud korrespondentsi alates 1530ndatest aastatest kuni Vene tsaaririigi ja Vana-Liivimaa vahelise konflikti alguseni (sõda toimus vahemikus 1558–1561). Selleks tuli läbi töötada suur hulk Liivimaa valitsejaid puudutavat poliitilist korrespondentsi ja poliitiliste nõupidamistega seotud dokumente, millest suurem osa on uurija õnneks Saksamaal süstemaatiliselt publitseeritud. Peamine dokumendipublikatsioon “Herzog Albrecht von Preussen und Livland” sisaldab Preisimaa hertsog Albrechti kirjavahetust Liivimaa jõududega aastatel 1525–1570. Suurem osa seal avaldatud allikatest kajastavad tema suhtlust oma venna, viimase Riia peapiiskopi markkrahv Wilhelmiga. Vaatlusalust perioodi on peetud ka niinimetatud Liivimaa allakäigu ajastuks, sest Vene-Liivimaa sõja tagajärjel varisesid kokku senised struktuurid – territoorium jagati Venemaa, Rootsi, Taani ja Leedu-Poola võimude vahel.

Töö üks keskseid figuure ongi Brandenburg-Ansbachi markkrahv, Riia koadjuutor ehk peapiiskopi asetäitja ja hilisem peapiiskop Wilhelm. Maasing uuris lähemalt tema suhtlust Liivimaa aukandjate ja suguseltsi kuuluvate Poola ja Taani kuninga ning Preisimaa hertsogi Albrechtiga. Ajalooallikatest paljastuvad üksikasjalikult nii Wilhelmi leeri kui ka tema vastaste peamised poliitilised seisukohad ja ettevõtmised.

Markkrahv Wilhelm kujutas endast Liivimaa isandatele üsna tülikat tegelast, ühelt poolt mõjukate sugulaste tõttu väljaspool Liivimaad, teisalt ka oma võimuambitsioonide tõttu. Kolmandaks muutis luterlasest Wilhelmi saamine peapiiskopiks vaimuliku kuulekuse küsimuse katoliku kiriku ees iseäranis komplitseerituks.

Keerulised suhted

Madis Maasing põhjendab oma uurimishuvi sellega, et antud perioodi valitsejaid, poliitilisi suhteid ega sündmusi ei ole siiani detailselt uuritud. Hoopis tagasihoidlikku tähelepanu on saanud piiskoppide poliitiline tegevus. Ajaloolane toob välja, et suurem osa olemasolevatest uurimustest keskendub piirkonna kahele tugevamale võimule: Saksa ordu Liivimaa harule ja Riia peapiiskopile ning nende komplitseeritud suhetele, mis tõepoolest kujundasid keskaegse Liivimaa poliitilist ajalugu, kuid selle kõrval on teenimatult varju jäänud Liivimaa teiste isandate poliitiline roll.

Maasing rõhutab, et Liivimaa kui poliitilise süsteemi toimimine püsis erinevate jõudude koostööl ja kompromisside tegemise oskusel, kuivõrd regioon ei olnud üheainsa kõrgeima võimukandja valitseda ning ühelgi Liivimaa isandal polnud piisavalt mõjuvõimu, et püsivalt teiste üle domineerida. Seega tuli üksustel otsuseid langetada ühiselt, mis omakorda eeldas, et kommunikatsioon oli olulisel kohal.
“Seetõttu peangi mõistlikuks arvata, et peale ordu ja peapiiskopi mängisid piirkonna poliitikas tähtsat rolli teisedki Liivimaa maahärrad,” leiab Maasing.

Keskaegset Liivimaad käsitletakse töös Püha Rooma keisririigi ääremaana, mille suhted keskusega tihenesid ajapikku. Eriti olulised on 1520. aastad, mil kõigist Liivimaa valitsejatest said keisri läänimehed ning üha enam autoriteeti omasid keisririigi seadusandlus ja kesksed institutsioonid (nt Riigipäev, Kammerkohus). Keiser ja paavst olid ühtlasi ka Liivimaa piiskoppide võimu legitimeerijaks, mis seletab nende autoriteedi tunnustamist Liivimaal.

Liivimaa poliitikat mõjutas olulisel määral ka geograafiline ja ideoloogiline paiknemine, täpsemalt jäämine läänekristliku maailma servale vastu idakristlikku Venemaad. Osavalt kasutati siinjuures ära viiteid tänaseni edukalt toimivale retoorilisele konstruktsioonile ehk “Vene ohule”, millega läänepoolseid võime (eriti Püha Rooma keisririigi aukandjaid ja paavsti) mõjutada. “Vene oht” (vrd “Türgi oht”) osutas kristliku kiriku lõhestamisele, aga ka puhtalt ohule, et igal hetkel võib puhkeda vaenulik sõjategevus. Siiski tuleb välisohu mõistet näha laiemalt – venelaste kõrval otsiti Liivimaal kaitset ka näiteks Taani ja Poola-Leedu vastu. “Vene ohu” mõistet kasutati tihti ka teistsuguste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, näiteks vältimaks Püha Rooma keisririigist nõutavate maksude tasumist.

Poliitiline kommunikatsioon diplomaatias ja konfliktides

Väitekirjas kesksel kohal olevate kommunikatiivsete probleemide uurimisel on autor saanud teoreetilist tuge Saksa sotsiaalteadlaselt Niklas Luhmannilt. Luhmanni süsteemiteooria kohaselt on kõikide sotsiaalsete süsteemide tekkimise ja edasikestmise aluseks pidev kommunikatsioon. Piiskoppide tegevuse uurimisel pöörab ajaloolane oma töös tähelepanu täpsemalt poliitilisele kommunikatsioonile ja eriti retoorikale, mille tähtsust toovad esile ka teised varauusaja poliitika iseäranis Saksamaal viimastel kümnenditel kujunenud teoreetilise lähenemise uurijad.

Retoorika ja argumentatsiooni kaudu on võimalik paremini mõista arusaamu, mille alusel tõlgendati mõningaid poliitilisi kavatsusi sõbralikena (kui apelleeriti Liivimaa ühtsusele ja ühistele huvidele) ning teisi vaenulikena. Reformatsiooniajastu käsitlemisel ei saa mööda vaadata ka religiooni mõjust poliitikale, kuigi Maasing nendib, et usuliste vastuolude mõju Liivimaa poliitikale jäi uurimisalustel kümnenditel pigem teisejärguliseks. Vähemalt ei olnud usuliste vaadete erisused poliitiliste probleemide ainsaks ja põhiliseks allikaks.

“Pigem võib väita, et Liivimaal loodeti Lääne kiriku taasühendamisele ning püüti säilitada maa sisemist poliitilist stabiilsust,” ütleb ta ning selgitab: “Religiooni rolli kahanemist Liivimaa võimustruktuurides võib täheldada juba enne reformatsiooni algust, mil Liivimaa vaimulikud maaisandad nägid endid pigem ilmalike vürstide ja üha vähem kiriklike aukandjate või hingekarjastena.” Seega hakati üha enam tähtsustama võimu ilmalikke aspekte, samal ajal kui nii valitsejate kui ka kiriklike aukandjate tähendus oli vähenemas.

Hea sissevaate uurimisalusesse olustikku annavad Maasingu hinnangul kaks sisekonflikti: 1532.–1536. aastal aset leidnud Saare-Lääne vaenus ning perioodil 1556–1557 väldanud koadjuutorivaenus. Mõlemas konfliktis oli Wilhelmil koos välismaiste liitlastega täita võtmeroll. Üldiselt püüdiski Wilhelm edu saavutada Liivimaa-välistele jõudude abiga, mistõttu teda Liivimaal pigem võõraks kui omaks peeti.

Nende kahe vastasseisu tunnusjooni iseloomustab Maasing järgmiselt: “Kui Saare-Lääne vaenust saab pidada ühe piiskopkonna sisekonfliktiks, mis suudeti lõppkokkuvõttes Liivimaa sees lahendada, siis koadjuutorivaenuse puhul osutus see võimatuks, kuna väliste jõudude ning eelkõige Poola kuninga huvi Liivimaa poliitikasse sekkuda oli liialt suur.” Liivimaalased olid võimetud tüli rahumeelselt lahendama ja kriisi ära hoidma. Just lahkhelide lahendamise oskuse puudumine viiski lõpuks Liivimaa poliitiste struktuuride kokkuvarisemiseni.

Piiskopid kaalukeeleks

Nagu juba sissejuhatuses öeldud, olid piiskopid, nende seas iseäranis Tartu ja Saare-Lääne piiskopkonna isandad, Liivimaa sisepoliitikas kaalukeeleks. Ordu ja peapiiskopi vahelistes vaidlusküsimustes valisid nad toetatava poole peamiselt lähtuvalt sellest, kas probleem puudutas kitsamalt piiskoppide ringkonna huve ja privileege või Liivimaa regiooni poliitikat laiemalt. Sisepoliitilistes küsimustes liitusid piiskopid sageli peapiiskopiga, et ordu mõjuvõimu suurenemist tõrjuda. Teisalt oli sisekonfliktide lahendamine aeganõudev ning kokkuleppele jõudmine sõltus osapoolte nõusolekust konkreetsete kavade ja ettepanekutega. Kui mõni osapool ei nõustunud, takerdus kogu läbirääkimiste protsess.

Välispoliitilistel kaalutlustes tegutsesid piiskopid enamasti koos orduga, et takistada Riia peapiiskopi Wilhelmi võimukate välispartnerite sekkumist Liivimaa siseasjadesse. Seega võib eeldada, et Liivimaa piiskopid käitusid vastavalt situatsioonile ning püüdsid targu säilitada oma otsustavat positsiooni. Nii ei leidu allikates 1530.–1550. aastate kohta viidet püsivate liitlas-, või vastupidi, vaenusuhete kinnituseks.

Välisasjade käsitlemisel on veel üheks huvitavaks näiteks Wilhelmi luhtunud katse viia 1540. aastate keskel Liivimaal sisse luterlik kirikukorraldus. Maasing leiab, et kavatsus jäi toetuseta mitte niivõrd usuliste erimeelsuste tõttu, vaid jällegi pigem poliitilistel kaalutlustel (ka mujal olid sarnased piiskoplikud reformatsioonikatsed läbi kukkunud). Sealjuures võib arvata, et peapiiskopi endagi motiiv oli pigem poliitilise positsiooni parandamine.

Valitsemises võrdväärsed

Samuti väidab Maasing oma töös, et Liivimaa valitsejate vahekord pidi üldjoontes olema suhteliselt võrdväärne.
“Ei ole võimalik tuvastada nendevahelisi pikemaajalisi kliendi-patrooni tüüpi suhteid, kus üks maahärra teise Liivimaa isanda soovile või tahtele alluks,” selgitab ta. “Ka kõigi Liivimaa piiskoppide kiriklik alluvussuhe Riia peapiiskopile kui metropoliidile – kui Lundi peapiiskoppi enda metropoliidina tunnistav Tallinna piiskop välja arvata – ei laienenud poliitika valdkonda. Seal tegutsesid peapiiskop ja piiskopid võrdsete suhtluspartneritena.”

Samuti ei mänginud Maasingu hinnangul sugulussidemed valitsejate omavahelistes suhetes alati vääramatut rolli, kuigi nende mõju oli arvestatav.

“Reeglina polnud nad omavahel väga lähedases suguluses ning enamasti alamaadli või linnakodanike seast pärinevatel Liivimaa isandatel ei olnud mõjukaid veresugulasi. Ainus märkimisväärne erand oli peapiiskop Wilhelm, kelle lähisugulased valitsesid Preisimaad ja Poolat.”

Riia peapiiskopi suhteid võrdlevalt Liivimaa ja Preisimaa piiskoppidega vaatlevas töös tuuakse esile, et mõlema regiooni piiskoppide kiriklik alluvussuhe Riia peapiiskopi ees oli poliitilises mõttes tähtsusetu ning peapiiskopil ei olnud võimalik oma kirikliku võimu alla kuuluvaid piiskoppe ehk sufragaane toetuse andmiseks mõjutada. Samas nähtub aga, et peapiiskop ja Preisimaa piiskopid rõhusid kiriklikule alluvussuhtele 1540. aastatel, kui see mõlemapoolselt kasulik leiti olevat.

“Nimelt soovis Gniezno peapiiskop Preisimaa piiskoppe enda metropoliidivõimule allutada, mille vastu olid aga nii Preisimaa kirikuvürstid kui ka Riia peapiiskop,” toob Maasing näite.

Doktoritöö põhiseisukoht, et lisaks ordule ja peapiiskopile oli Liivimaa poliitilises süsteemis seniarvatust tunduvalt silmapaistvam roll ka piiskoppidel, leidis tunnustamist ka väitekirja kaitsmisel esinenud oponendi, paari aasta eest Tartu ülikooli audoktoriks nimetatud Saksa ajaloolase Michael Northi poolt. Kuid selles, et 16. sajandi Liivimaa poliitiline ajalugu vajab edasist detailsemat uurimist, on Maasing veendunud. Ta on juba algust teinud edasise tööga Liivimaa isandate ja nende seisuste, eriti toomkapiitlite suhte ning rolli uurimiseks tolleaegses poliitikas. Maasingut huvitab samuti Liivimaa ja Püha Rooma riigi poliitiliste jõudude omavaheline suhtlus.

Mida peaks silmas pidama ajaloolise materjali käsitlemisel kaasaja terminoloogiale ja teoreetilistele lähtekohtadele tuginedes?

Madis Maasing:
Kesk- ja varauusaegses suhtluses mängisid kahtlemata väga olulist rolli mitmed aspektid, mida tänapäeva Euroopas enam oluliseks ei peeta, nagu näiteks isiku sünnipärane või ka hiljem omandatud positsioon seisuslikus hierarhias või usuline kuuluvus - kristlane-mittekristlane, läänekristlane-idakristlane, üha kasvaval määral ka luterlane-katoliiklane. Sellest tulenesid ka hoopis teistsugused suhtumis- ja suhtlemisviisid.

Peale selle oli ka kogu poliitiline süsteem tunduvalt isikukesksem. Valitseja isik kehastas otsesel kogu "riiki" ehk poliitilist kehandit. Temale allusid nii läänimehed (olulisimad riigiametnikud) kui ka vaimulikud aukandjad (näiteks toomhärrad, kes piiskopkonna valitsemises kaasa lõid).

Kommunikatsioon ei toiminud samuti niivõrd formaliseeritud, kui pigem personaalseid kanaleid pidi, heaks näiteks ongi töös analüüsitud markkrahv Wilhelmi ja Preisi hertsogi Albrechti suhtlus. Kõigest sellest tulenevalt oli kommunikatsioonis isikliku seisundi ja au säilitamine ülimalt oluline.

Madis Maasing kaitses doktoritöö “Piiskoppide roll Liivimaa poliitilises süsteemis (16. sajandi esimesel poolel)” 17. juunil. Töö juhendaja oli professor Anti Selart, oponent professor Michael North Greifswaldi ülikoolist, kes nimetati 2014. aastal ka Tartu ülikooli audoktoriks.

 



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: