„Kõrb piiras meid kõikjalt; selge ja pilvitu taeva all olid kõik maastiku üksikasjad selgelt valgustatud ning järsult rõhutatud. Alul seesugune vaatepilt jätab alati suursuguse mulje, ent mitte kauaks, sest varsti hakkab see pilt igavana tunduma.“

Charles Darwin kirjutas need read 28. juunil 1835. aastal reisipäevikusse, mis mõni aasta hiljem ilmus trükis. Algaja ja auahne looduseuurija andis selles ülevaate oma ümberilmareisist kapten Robert FitzRoy juhitud purjeka Beagle pardal aastatel 1831–1836.

Paik, mida suurmees sissejuhatavas tsitaadis kirjeldab, pole lihtsalt kõrb, vaid Tšiili põhjaosas laiuv Atacama kõrb. Õigupoolest peaks selle kõrbe kohta ütlema, et pikkusesse laiuv, sest Andide mäeaheliku ja Vaikse ookeani vahele surutud Tšiili on põhjast lõunasse ümmarguselt 4300 kilomeetri pikkune ja idast läände maksimaalselt 430 kilomeetri laiune, kirjutab Indrek Rohtmets ajakirjas Horisont.

Atacama kõrbe pikkuseks hinnatakse tavaliselt 900–1000 kilomeetrit ja laiuseks keskmiselt 100–150 kilomeetrit. Maailma looduse fond (WWF) aga näeb Atacamat oluliselt suuremana ja pakub selle pikkuseks 1600 kilomeetrit ning pindalaks kuni 130 000 ruutkilomeetrit, seega ligemale kolm korda suuremat ala kui Eesti.

Kõrbete kohta käivat kirjandust uurides jõuab varem või hiljem välja üldiselt heakskiidetud tõsiasjani, et Atacama on maailma kõige kuivem paik. Näiteks on küll mainitud, et valdavalt Namiibias asuva hiiglasliku Namib-Nauklufti kõrbelagamiku mõned sisepiirkonnad võiksid Atacamaga kuivuse poolest konkureerida, aga kui te peate mälumängus nimetama maailma kõige kuivemat kõrbe ja vastate, et Atacama, siis on maksimumpunktid käes!

Atacama kuivuse kohta leidub igasuguseid andmeid, nagu mitmete ja mitmete teistegi „kõige-kõige“ loodusnähtuste ja -objektide kohta. Mõned allikad räägivad piirkondadest, kus pole paarsada aastat tilkagi vihma sadanud, teised jälle viitavad, et kindla peale on paiku, kus pole juba vähemalt 40 aastat sadanud. Kõrb on ju tegelikult väga suur ja pikaajalisi usaldusväärseid vaatlustulemusi kõikide piirkondade kohta pole kusagilt võtta.

Suurtest asustatud punktidest pakutakse kõige kuivemana välja Arica linna, kus langeb aastas keskmiselt 0,6–3 millimeetrit vihma. Iquique linna kandis on mõõdetud aastaseks sadememahuks 2,1 ja tööstuslinna Antofagasta lähistel 3 millimeetrit. Kogu Atacama aasta keskmiseks sademehulgaks pakutakse 15 millimeetrit, Eestis jääb aasta keskmine sademete hulk 500 ja 800 vahele.

Miks on Atacama on nii kuiv? Sellest saab täpsemalt lugeda ajakirja Horisont mainumbris ilmunud loost „Mägede vahel on kõrbete kõrb“.