Tartu ülikooli geoloogia teadur ja maapõueressursside arenduskeskuse (MAREK) tegevjuht Riho Mõtlep, kui palju on Eestis fosforiidipuurauke ja materjali välibaasides ning hoidlates ja ülikoolides?

Fosforiidi puurimise programmi raames puuriti tol ajal sadu puurauke, enamus puuritud puursüdamikest on säilitatud hoidlates. Puurimise käigus aga säilis väike osa pudeda fosforiidi läbilõikest ja see, mis säilis, läks pea täielikult keemilise koostise määramiseks. Tänasel päeval võib neis puursüdamikes säilinud fosforiidi kogust kokku lugeda kilogrammides ja seegi valdavalt pudeda materjalina.

Eesti rauamaak, fosforiit, graptoliit-argilliit – mida me neist maavaradest teame?

Eestil on oma rauamaak, asub Jõhvi kandis. Alates 200 meetri sügavusest kulgevad võimalikud maagikehad peaaegu vertikaalselt sügavusse. Rauale lisaks on seal ka muid metalle, sealhulgas tsinki, pliid, vaske.

Ka Eesti fosforiidis on teada hulk haruldasi muldmetalle.

Lisaks on Põhja-Eestis maapõues settekivim graptoliit-argilliit, mis sisuliselt on kehva väärtusega põlevkivi, kuid sisaldab hulga metalle, sealhulgas uraani, tsinki, vanaadiumi, molübdeeni ja ka mitmeid keskkonnaohtlikke metalle. Praeguseni puuduvad majanduslikult aktsepteeritavad tehnoloogiad nende metallide kättesaamiseks.

Mis seisus on Eesti põhjavesi ja mis sellest saab, kui Eestis peaks avatama allmaakaevandus näiteks fosforiit kaevandamiseks?

Eesti põhjavesi on üldiselt hea kvaliteediga ja koguseliselt seda üldjuhul jätkub, sest sademed ületavad aurumist.

Allmaakaevanduse avamine kindlasti mõjutab põhjavee seisundit, kuna põhjavee tasemest sügavamale minnes on vaja vett välja pumbata ja sellega pannakse vesi kiiremini liikuma.

On üldteada probleemid osade põhjaveekihtidega Kirde-Eesti põlevkivi kaevanduste piirkonnas ja ka võimalik fosforiidi kaevandus mõjutaks tugevalt põhjavett lähipiirkonnas. Samas mõjude iseloom ja ulatus erinevates veekihtides sõltub tehnoloogilistest lahendustest ja leevendusmeetmetest, aga ka kaevanduse töötamise ajast.

Kas fosforiit asub "veeklaasis"?

Jah, metafoorselt võttes asub fosforiit veeklaasis. Fosforiidiga seotud liivakivides on ligikaudu veerand tühemikke, mis on täidetud põhjaveega. See ei tähenda siiski, et fosforiidi kaevandamine rikuks vee terves “klaasitäies” või jätaks kõik veekihid kuivaks.

Kas geoloogiline uurimine rikub keskkonna?

Ei riku. Kui geoloogilisi uurimisi viia läbi vastutustundlikult ja kehtivaid reegleid jälgides, siis keskkonda ära ei rikuta ja üldjuhul ei jää sellest loodusesse maha märgatavat jälge.

Puuraukude puurimine maavarade uurimiseks ei ole keskkonda kahjustav, kuna uuringupuuraugud tamponeeritakse pärast töö lõppu. See tähendab, et need täidetakse vett mittejuhtiva paisuva materjaliga, mis ei lase eri kihtide põhjaveel seguneda. Osa puurauke rajatakse või võetakse kasutusele põhjavee taseme ja seisundi jälgimiseks ning need jäetakse loomulikult nii-öelda avatuks.

Enamasti on loodusesse jääv pikaajalisem jälg puurimistöödest pehmele pinnasele jäänud puurmasina rattajäljed.

Jah, igasugusel inimtegevusel on muidugi mõju ümbritsevale (loodus)keskkonnale, sealhulgas maavarade kaevandamise ja töötlemisega kaasnevad mõjud. Mida suuremalt näiteks kaevandamine ette võetakse seda suuremad on loomulikult ka mõjud.

Arusaadavalt on inimestel hirmud nende mõjude eest oma kodukohale. Aga me kõik soovime tarbida, eluliselt vajalikke ja ka tarbetuid tooteid ning otseselt või kaudselt tuleb see kõik looduse-keskkonna arvelt. On kompromissi koht, kui palju me oleme nõus keskkonda häirima selle nimel, et endale vajalikke ressursse hankida. Tänapäeval on nii riigi kui ka tegelikult ettevõtete tasemel põhimõtteliselt erinev lähenemine loodusressursside kasutamisse ja säästlikusse ressursi ja keskkonna "tarbimisse" võrreldes nõukogude ajal toiminud hoolimatu suhtumisega maavaradesse ja keskkonda üldiselt.