Marek Strandberg

(TTÜ keemiainstituudi projektijuht)

 Alvar Soesoo

(TTÜ geoloogia instituudi professor)

Fosforiit ja poliitika

Fosforiidi kaevandamist propageerivate, kuid sellele Nõukogude Liidu ajal selgelt keskkonnaargumentidega vastu seisnud inimeste sõnumit kuulates soovitas Strandberg esmalt mõelda, kelle huvides nad seekord valetavad. Teisisõnu, nende argumentide kaal kaotab oma tähenduse, kui nad on end juba korra kompromiteerinud.

Mees rõhutas, et fosforiidil suurt tulevikku maailmas pole.

Strandbergi sõnul on fosforiit tõusnud põlevkivi kaevandavate ettevõtete huviorbiiti põhjusel, et viimased ei näe oma praegusel tegevusel enam suurt tulevikku. Piltlikult öeldes vajavad nad uut kohta, kus oma kaevandamistehnikat kasutada. Tegu pole enam sõjaga keskvõimu vastu, vaid sõjaga kapitali pärast.

Soesoo nentis, et maavarade kaevandamine on olemuslikult kompleksne ning 1980. aasta lõpus tehtud uuringud viitasid tõepoolest, et depressioonilehtrid tekivad. Samas on ajad siiski muutunud, ja uuringud, mis selleks ajaks tehti, on tänaseks vananenud. Vaja oleks värsket pilti.

Professor toonitas, et praktiliselt ollakse hetkel uute maavarade kaevandamisest väga kaugel. Eesti maapõuevarasid pole alatest taasiseseisvumisest uuritud, olles sellega üks väheseid Euroopa Liidu riike, kes pole sellest ajast ümberhinnanguid teinud.

Fosforiidiuuringud

Strandberg nentis, et probleem on riikliku geoloogiateenistuse puudumine. Fosforiidiuuringute kõrval tuleks maapõue uurida aga ka termaalse energia kasutamise ning haruldaste muldmetallide rikka maagi kaevandamise kontekstis.

Samuti ei tohiks fosforiidiuuringuid karta, kuna teadmine on valgus, mitteteadmine aga pimedus. Kui alguses väitis Strandberg, seda saaks teha ka olemasolevate puursüdamike pealt uusi puurauke rajamata, siis kuuldes, et proove napib, oli ta päri, et uuringutega keskkonda ei kahjusta.

Samuti tõi ta välja, et fosforiidivarude uurimine on möödapääsmatu, kuid seda tuleb teha ettevõtlusest sõltumatult riikliku programmi raames. Kui ahelasse satub ettevõtja, siis oleks teadmised teiste eest osaliselt kaitstud. Omaette probleemiks ja täiendavaid uuringuid nõuab maagist muldmetallide kättesaamine.

Igal juhul tuleb hoida hea teadus lahus pankrotti suunduva ettevõtte katsetest end fosforiidiga päästa.

Soesoo leidis, et põhimõtteliselt pole selles midagi negatiivset, kui ärilised ettevõtted tahavad fosforiidi kaevandamise võimalusi uurida. Küll aga pole õigustust, et pilootuuringuid peaksid tegema eraettevõtted.

Pilootuuringute tegemise, rahastamise ja avalikustamisega peaks tegelema riik kui maavarade peremees.

Professor nentis, et uuringute tegemiseks lisapuursüdamike kasutamisest ei pääse, kuna 1980. aastatel kogutud proove napib, neist suur osa kasutati täismahus ära või pole süstematiseeritud.

Kindlasti ei ohusta taolised uuringud aga põhjavett.

Enne fosforiidi kaevandamist tuleb keskkonnamõjude hindamiseks kaardistada kogu geoloogiline muutlikkus ja koostada geoloogiline mudel. Kui kõik ideaalselt sujuks, suudetaks geoloogiline uuring ära teha kahe kuni kolme aastaga. Ent sellest ei piisa, järgnema peab eeltasuvusuuring, tasuvusuuring, investeeringud vähemalt ühte tehasesse ja mudel sotsiaalmajandusliku kasu saamiseks.

Soesoo tõmbaks eristusjoone maapõue kasutamise strateegia ja kõne all olevate uuringute vahele, eriti arvestades, et vastavate uuringutega tuleks alustada võimalikult kiiresti. Maapõue kasutamise strateegia pole aga prioriteet ilmselt järgmise kahe aasta jooksul ning TAK-i strateegia kogemuse põhjal ei pruugitaks seda ka täielikult ellu viia. Seega on realistlikum ja vajalik riikliku programmi koostamine

Tuleviku ja kaevańdatava maagi väärindamise peale mõeldes on aga tarvis head rakendusteadust, mis baseerub heal alusteadusel. Võrdlusmomendina pole praegu riigi poolt finantseeritud aga isegi ühtegi põlevkiviprojekti. Fosforiiditeadust sellisena pole olemas, uue suuna algatamine võtaks hinnanguliselt viis aastat.

Majanduslik tasuvus

Strandberg hoiatas, et Eestit võib fosfori kaevandamisel oodata Nauru saatus kiiremini, kui arvame. Küsimus pole aga mitte otseses kaevandamises, vaid raha otstarbekas kasutamises. Näiteks on jäänud mitmed Ida-Virumaa vallad põlevkivitööstusest otseselt sõltuvusse ja tulevad toime vaid tänu sellele.

Mees tõi välja, et inimesi lummab alati arvude maagia. Fosforiidiga seoses on suurem vaimustus pärit 2008-2009. aastast, kui fosforiidi hind oli tänasest oluliselt kõrgem.

Suurematesse investeeringutesse tuleks pikemaajalisi trende arvestades suhtuda ettevaatlikult ja tõi paralleeli Kyoto kliimaleppe järel nähtud põlevkivitööstuse arendamisega. Sarnaselt võib paarikümne aasta pärast hakata mineraalse fosfori turg kokku tõmbuma, kui riigid ühiselt fosforireostust vähendama hakkavad, et parandada maailmamere seisundit

Samuti on teadlased tema sõnul leidnud, et kasvavat rahvastikku pikemas perspektiivis traditsiooniliste võtetega sh ohtra väetiste kasutamisega ära ei toida. Nõudlus hakkab seetõttu paratamatult vähenema.

Sama võib öelda haruldaste muldmetallide kohta, mida kasutatakse elektroonikaseadmetes tänu tehnoloogia arengule koguseliselt üha vähem.

Juhul, kui fosforiiti tõepoolest kaevandama hakatakse, soovitab Strandberg koonduda inimestel tulundusühistustesse, mille liikmete arv võib küündida kümnete tuhandete inimesteni, mil individuaalne panus võib olla isegi pelgalt viis kuni kümme eurot. Praktika näitab tema sõnul, et olemuslikult demokraatlikumad ettevõtted tulevad ühisvaradega toime paremini kui riigi- ja eraettevõtted. Samuti annaks see rahvale suurema vabaduse otsustada, mida fosforiidiuuringute käigus kogutud teadmistega teha.

Täpselt fosforiidi kaevandamise kasumlikkust enne täiendavate uuringuteta hinnata ei saa. Avastus, et maagis leidub suhteliselt palju haruldasi muldmetalle on suhteliselt uus, misläbi ei teata veel, kui palju nende sisaldus leiukohati varieerub.

Seniste tasuvusuuringute põhjal võib aga Soesoo sõnul siiski väita, et haruldased muldmetallid oleks teisene tuluallikas. Seda isegi juhul, kui neid suudetaks eraldada 70protsendilise tõhususega, milleks sobilikku tehnoloogiat hetkel ei eksisteeri.

Kuigi EPL-is avaldatud hinnangu kohaselt on fosforiidivarude väärtus ligikaudu 800 miljardit eurot, pole võimalik seda kinnitada. Näiteks ei olekõik maardlad ametliku varuna arvel. Samuti ei saaks fosforiiti tervikuna realiseerida kasvõi juba turu suuruse tõttu.

Samal ajal ei räägita eriti sellest, kui kaugele kavatsetakse fosforit väärindada. Kui seda ei tehta, on väiksem ka lõigatav majanduslik kasu, samas nõuab see aga suuremaid alginvesteeringuid.

Mõelda tuleb ka tuleviku peale. Kuid ennustada, mis paarikümne aasta pärast juhtuma hakkab, on Soesoo hinnangul äärmiselt raske. Praeguste andmete järgi on Põhja-Ameerika ja Euroopa põllumaadel fosfori üleküllus ja sellest peaks jätkuma 15 aastaks. Nõnda võib oodata, et peamine turg nihkub Aasiasse.

Ennustus