"Ta oleks võinud olla mina, Jumal hoidku!" hüüatab üks filmi "13 vestlust ühest asjast" (Sprecher, 2001) kesksetest tegelastest päris filmi alguses. Intsident tänavaröövliga on pannud teda äkitselt tajuma sotsiaalse ebavõrdsuse teravust.

Teet Teinemaa keskendus oma ettekandes juhuslikkuse kujutamise nüanssidele eelmainitud filmis, toetudes Jacques Rancière’i mõttele.

Nii Rancière’i filosoofias kui ka selles filmis mängib juhuslikkus igapäevaelus keskset rolli. Mõlemad kasutavad seda valitseva ühiskonnakorra kritiseerimiseks.

Ettekanne pakkus filmiteooria kontekstis uudset vaatenurka, kasutades filmi analüüsimisel Rancière’i poliitilist, mitte tema filmile keskenduvat filosoofiat.

Rancière’i arvates on tõeliselt poliitiline akt (la politique) arusaamine kõikide inimeste võrdsusest, ja et see tõdemus toob omakorda nähtavale "kõikide sotsiaalsete kordade juhuslikkuse" (1999:15).

Samamoodi paigutab "13 vestlust ühest asjast" mitmed peategelased elumuutvatesse olukordadesse, mistõttu nad hakkavad mõistma oma võrdsust kõigi teistega.

Siiski, vaatamata sarnasustele Ranciére’i filosoofiaga, avaldab film tema kriitikutele (Dean 2011: 73-94; Marchart 2011: 129-147) sarnaselt kahtlust juhuslikkuse mõistmise tegeliku poliitilise mõju üle.

Sellegipoolest illustreerib filmi rõhuasetus selgelt Rancière’i arusaamist kino ja poliitika lahutamatusest.