Uuring: linn paneb linnud pikemalt laulma
Keskaja põhimõtte järgi tegi linnaõhk sinna pagenud inimese vabaks. Üle-euroopalisest uuringust selgub, et elu linnas paneb linnud kevadeti varem laulma ning toob kaasa ka nende sigimisperioodi pikenemise. ERR Novaatorile tutvustas uuringu tulemusi Tartu ülikooli loomaökoloogia professor ja uuringu üks autoritest Raivo Mänd.
Võtsite osa rahvusvahelisest uuringust, milles jälgiti linnastumise mõju lindudele. Mis oli uurimuse täpsem eesmärk?
Eesmärk oli testida hüpoteesi, mille kohaselt linnades on lindude pesitsusperiood pikem kui linnade lähedal maapiirkondades. Eeldatav põhjuson linnade soojem mikrokliima, varasem kevad, kunstlik valgustus, paremad talvised ja varakevadised toitumisolud jms.
Milles seisneb teie uurimuse unikaalsus?
Seni oli uuritud ainult üksikuid linnuliike vähestes paikades, mis tõstatas küsimuse seni saadud tulemuste üldistamise võimalikkusest. Meie uuring haaras aga tervet hulka linnu ja linnalähedasi maapiirkondi üle Euroopa Rovaniemist Põhja-Soomes kuni Granadani Lõuna-Hispaanias, seega põhjast lõunasse ulatuval 3800 km pikkusel gradiendil. Kokku uuriti paljusid erinevaid linnuliike. Seetõttu oli esimest korda võimalik tuletada kõigi linnades pesitsevate linnuliikide kohta kehtiv üldine mudel, mis võttis korraga arvesse ka uurimisalade kliimaerinevused, liikide ökoloogilised iseärasused ja ka näiteks linnade suurused. Nii ulatuslikku uuringut standardse paariviisilise metoodika järgi (linn versus linnalähedane maapiirkond) pole linnaökoloogias enne tehtud. Eesti puhul toimus uuring Tallinnas ja lähedalasuval Viimsi poolsaarel.
Millist metoodikat kasutasite?
Metoodika oli standardiseeritud üle Euroopa. Lindude pesitsusperioodi pikkus tuletati matemaatiliselt laulvate isalindude arvu ja laulmise dünaamika järgi vastaval uurimisalal. Andmete kogumiseks registreeriti kevadsuve jooksul kindla pikkusega püsimarsruutidel kindlate vahemaade tagant regulaarselt kõikide linnuliikide laulvad isalinnud. Loenduste läbiviimisel kasutati Eesti ornitoloogiaühingu kõrgtasemel linnuvaatlejate Ingrid Ausi ja Andrus Jairi hindamatut abi.
Milliseid linnuliike vaadeldi?
Nagu öeldud, registreeriti kõik kuuldud linnuliigid, kuid täpsemas analüüsis võeti iga linna puhul arvesse vaid niisugused liigid, mida kummalgi paarilisel uurimisalal registreeriti vähemalt 20 pesitsuspaari. Euroopas kokku tuli selliseid liike 54, Tallinnas muidugi palju vähem. Arvukaimad uurimisalused liigid Eestis olid näiteks metsvint, kuldnokk, rasvatihane, musträstas, hallvares.
Millised on uuringu peamised tulemused ja milliseid järeldusi võib nendest teha?
Uurimus kinnitas täielikult alguses toodud hüpoteesi: linnades on lindude pesitsusperiood pikem kui linna lähedal maal, ja seda eelkõige pesitsemise varasema alguse tõttu. Seetõttu on linnas isenditel ka suurem tõenäosus suve jooksul korduvalt pesitseda ning rohkem järglasi anda. Kuid uuring näitas ühtlasi, et see seos ei ole nii lihtsakoeline, kui võiks arvata. Nii näiteks võitsid linnas pesitsemisest suhteliselt rohkem need liigid, kes on linnastunud juba ammu, need, kelle asustustihedus linnas oli kõrgem kui linna lähedal maal, kolooniatena pesitsevad liigid ja liigid, kes kaitsevad territooriume ka talvel. Samuti oli pesitsemise algus suhteliselt varasem, mida suurem oli linn. Vastupidiselt ennustatule ei omanud aga tähtsust see, kas liik oli rändne või kohapeal talvituv.
Kokkuvõttes võib järeldada, et linnad ei pruugi elusloodusele tingimata alati ja üksnes negatiivselt mõjuda. Paljud linnud paistavad oskavat linnamugavusi niisamuti nagu inimesedki oma kasuks ära kasutada, ja mida suurem linn, seda paremini! Seega seni, kuni linnades säilib lindudele piisavalt sobivaid pesitsuskohti, ehk teiste sõnadega – kui Tartus parke totaalselt maju täis ei ehitata, ei pruugi linnastumine sugugi tingimata “hääletut kevadet” tähendada.
Kuidas paistavad aga tulemused kliimamuutuste kontekstist vaadatuna?
Esiteks, meie uurimus näitas, et vahe linnade ja linnalähedaste maapiirkondade lindude pesitsusperioodide pikkuste vahel jääb umbes samasse suurusjärku nagu vahe põhja- ja lõuna-Euroopa vahel. Seega võib linnu lindude seisukohast teatud mõttes käsitleda nagu omapäraseid kliima soojenemise “katselaboreid”, kus läbi viidud uuringute tulemused võivad olla kasutatavad kliimamuutuse mitmesuguste tagajärgede ennustamisel.
Teiseks oli üllatav tulemus, et vahe linnade ja maapiirkondade vahel ei sõltunud üldse geograafilisest laiuskraadist ehk sealsest kliimast. See viitab lindude hämmastavale ja lootustandvale võimele kas evolutsiooniliselt kohastuda või käitumuslikult kohaneda erinevate lokaalsete kliimatingimustega.
Kolmandaks: varem on näidatud, et niisugused fenoloogilised nihked naabruses paiknevate populatsioonide käitumises, nagu meiegi näitasime, võivad viia populatsioonide reproduktiivsele isolatsioonile ja diferentseerumisele. Järelikult võib paljukardetud kliimasoojenemine põhjustada selle tendentsi edasist süvenemist ja liigisisese mitmekesisuse suurenemist, mis jällegi ei pruugi ju otseselt paha olla.
Kas uuring aitab millegi poolest kaasa ka näiteks uuritud liikide või nende elupaikade kaitsele?
Meie uuring viitab näiteks selgesti sellele, et linnade rohelust tasub säilitada ja juurdegi tekitada. Kui luua linnades lindudele sobivaid pesitsustingimusi, näivad linnud muid linnamugavusi efektiivselt enda kasuks pöörata oskavat.
Raivo Männi ja tema kolleegide uuring ilmus ajakirjas Climate Research.
Toimetaja: Marju Himma