Autorid märgivad samas, et nende üldarv pole krantside seas siiski huntide omast kuigi palju suurem. Koerte sigimisedukust ja üldist kohasust vähendavaid geenialleele leidub vaid ligikaudu 115 võrra rohkem, mis tõlgendub 2,6-protsendiliseks erinevuseks. Clare Marsden kirjutab kolleegidega Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et sarnast erisust võiks oodata loomulike demograafiliste protsesside, näiteks rände tulemusel.

Kahjulike mutatsioonide suuremat osakaalu võis oodata. Erinevate teooriate kohaselt kodustati 15 või 33 tuhande aasta eest vaid osa huntidest, mille tulemusel oli uue alamliigi geneetiline mitmekesisus paratamatult väiksem. Viimane suurendas aga omakorda tõenäosust, et edasisel paaritumisel pärib koer muteerunud geenialleeli oma mõlemalt vanemalt. Kuigi enamik taolisest mutatsioonidest ei avalda mingit mõju, häirib osa organismi üldist talitlust siiski piisavalt palju, et aastatuhandete vältel roogitaks need väiksema järglaste arvu koerte genoomist välja.

Inimeste käe läbi toimuva kunstliku valiku seda aga juhtuda ei saa ja nende esinemissagedus võib tõuaretuse tõttu isegi kasvada. Marsden leidis kolleegidega 25 krantsi, 34 tõukoera ja 19 hundi genoomi uurides selgelt, et tõukoerte genoomis võis näha kahjulikke mutatsioone märgatavalt sagedamini, kui oleks seda lubanud juhus. Mitmekordse populatsiooni pudelikaela läbimine kasvatab nende sõnul kahjulike mutatsioonide osakaalu asurkonnas isegi rohkem kui hiljutine suguluspaaritus.

Töörühm nendib tulemuste põhjal, et uute uhkete koeratõugude aretamine on seetõttu eetikaprobleemidega tihedalt läbi põimunud. Näiteks musta kasukaga puudlid surevad sagedamini küünte alt alguse saavasse vähki