Ajakirjandus on eestikeelse ühiskonna ja kultuuri üks tähtsamaid elushoidjaid ja uuenemise tagajaid. Kultuuriajakirjanduse roll siin sees on veelgi tähtsam – võimaldada kontakti publiku ja loojate vahel ning olla kriitilise refleksiooni kanaliks loomeinimestele.

Analüüsitud Eesti kultuurikanalite sisu monitooringu meetodiks oli kontentanalüüs ja uuring viidi läbi kolme kuu jooksul, mullu 1. novembrist kuni tänavu 31. jaanuarini. Monitooringus olid vaatluse all telekanalid ETV, ETV2, Kanal 2, TV 3 ja raadiokanalitest Vikerraadio, Raadio 2, Klassikaraadio, Raadio Kuku. Samuti vaadeldi nelja üldlevikuga ajalehte ehk Postimeest, Eesti Päevalehte, Maalehte, Eesti Ekspressi ja kultuurilehte Sirp.

Neile omakorda lisandusid kaheksa peavoolu kultuuriajakirja nagu Looming, Keel ja Kirjandus, Vikerkaar, Akadeemia, Teater. Muusika. Kino, Muusika jne. Lisaks neile olid monitooringu objektiks kolm era- ja omaalgatuslikku trükikanalit: KesKus, Müürileht ja Värske Rõhk. Samuti Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaal kultuur.err.ee ja omaalgatusliku kanali online-versioon muurileht.ee, ühtekokku 26 kanalit.

Vaadeldes kultuurikäsitluse valdkondlikku struktuuri erinevates kanalites selgus, et lühiuudiseid ilmub väga palju kirjanduse, muusika ja filmi valdkondades, sest nende “toodete” tutvustamisel on võimalik leida kultuuriloomingule ostjad ja tarbijad. Lühiuudised ja -tutvustused on iseloomulikud eelkõige üldsuunitlusega päeva- ja nädalalehtedele nagu Eesti Päevaleht, Postimees, Maaleht, kuid informeerimise lühivormid on levinud ka kultuuriväljaannetes, näiteks ajakirjades Looming ja Muusika. Samuti on ringhäälingu kultuuriuudised ja kultuuriinfo määratletavad lühivormidena.

Tulemustest selgus, et kultuuriajakirjanduses saavad enim tähelepanu kirjanduse, muusika ja filmivaldkond. Aga kirjutatakse ja räägitakse ka teistest – teatrist eelkõige siis, kui uudsete ideedega tulevad välja väiksemad teatritrupid, kunstist siis, kui Tallinnas avatakse skandaalse performance’iga mõni uus näitus, arhitektuurist siis, kui riik plaanib paigutada suuremaid summasid mõne uue objekti alla. Kultuuriajakirjanduse veski jahvatab etteaimatavat jahu – nii, nagu selle kanali lugeja, kuulaja, vaataja ootab.

Jälgides autoreid ja kõneisikuid, ilmnes, et loomeinimeste enda osakaal autoritena on märkimisväärne portaalides, kuid teistes kanalitüüpides hajuvad nad oma osakaalu poolest ajakirjanduslike rollide taha. Loomeinimeste osakaal autoritena ei ole üldjuhul rohkem kui kümnendik. Ajakirjades ja kultuurilehtedes kirjutavad nendest kordi rohkem eksperdid, kriitikud ja teadlased. Praktiliselt üldse ei esine autorite hulgas poliitikuid ja teisi avaliku elu tegelasi ning ka kodanikke-tarbijaid, kelle hääl on kõige rohkem esil kultuurilehtedes.

Anonüümse toimetusliku materjali osakaal on suur üldlehtedes ja ajakirjades, see tuleneb eelkõige lühiuudiste ja -tutvustuste suurest hulgast nendes kanalites. Väga harva kõneleb analüüsitud kanalites nö tavainimene – kodanik, tarbija. Kõige rohkem saavad avalikkusele vähemtuntud isikud sõna nö omaalgatuslikes kanalites, näiteks ajalehes Müürileht ja selle portaalis.

Tänu sellele, et meie kultuuriajakirjanduse väljaandeid ja kanaleid on palju – seda ka Euroopa arvestuses –, saavad kajastuses tähelepanu erinevad kultuurivaldkonnad. Loomulikult sellele, kelle kontakt kultuuriajakirjandusega piirdub vaid ühe päevalehe kultuurikülgedega, jääb kultuuripilt mõnevõrra kitsamaks kui nt Sirbi lugejale.

Kultuurikajastuse ruumilist ulatust analüüsides selgus, et ruumi osas on Eestis Tallinn kultuuripildis teistest piirkondadest olulisem, kuid mitte valdav. Torkab silma just peamiste rahvusringhäälingu kanalite väga suur Tallinna-kesksus – eelkõige telekanalid, aga ka enimkuulatav Vikerraadio.


Nagu ka trükiajakirjanduses, on ka ringhäälingus ajaline ja ruumiline horisont suures osas tänapäevane ja Eesti-keskne. Tulevikku vaatavat haaret praktiliselt saadetes ei esine. Minevikku käsitletakse aga läbi isikute mälestuste ja kogemuste.

Tervikuna on Eesti kultuuriajakirjandus on mitmekesine, hea tasemega ja südamega tehtud. Samas märkab valdkondadesse süvitsi sisenedes üksikute kanalite pigem kitsamat “spetsialiseerumist” ja selgeid sisulisi eelistusi. Teame, et aktiivseid, kultuurist mitmekülgselt huvituvaid ja kultuuriüritusi külastavaid inimesi on täiskasvanud eestlastest ligi neljandik– see ei ole sugugi väike publik, kelle heaks kultuuriajakirjandus töötab. Edu ja jaksu ajakirjanikele kultuuripõllu kündmisel.