Olen aastaid oma tudengite seas teinud kirjaliku kiirküsitluse, millised on nende hinnangul Eesti ajaloo kõige olulisemad sündmused. Vastused on olnud valdavalt ühesugused, ikka ja jälle on esile tõstetud Eesti iseseisvuse ja vabadusega seotud episoode, muistsest vabadusvõitlusest ja Jüriöö ülestõusust iseseisvuse väljakuulutamise ja Eesti Vabadussõjani.

Miks me mäletame ja väärtustame Eesti ajaloost ühesuguseid sündmusi?

Leian, et põhjusi ei tule otsida niivõrd nende sündmuste pöördelisest tähtsusest, vaid pigem Eesti kollektiivse mälu eripäradest. Me õpime maast madalast, et meie esivanemad on alati ihaldanud iseseisvust ja selle eest võidelnud, et 1918. aastal välja kuulutatud Eesti Vabariik on mitu põlvkonda väldanud vabadusvõitluse loogiline tulem. Kõik kaotused või katkestused möödanikus on olnud ajutised anomaaliad, mis pole meid iseseisvuse teelt kallutanud.

Meie ühist mälu aitab koos hoida lihtne lugu eestlaste aegadeülesest vabadusvõitlusest, mis sai alguse lüüasaamisest Ümera all ja päädis võidukalt Võnnu all.

Seda lugu on kirjanikud, kunstnikud ja ajaloolased pea poolteist sajandit hoolega jutustanud ja praeguseks mäletab see lugu meie ajalugu juba meie endi eest. See on muutunud eestlaste kollektiivse mälu selgrooks ja võimaldab meil käsitada ennast rahvusena ühtse ja järjepidevana, siduda harali sündmused üheks tähenduslikuks tervikuks, selmet näha neid vaid juhuslike sattumuste summana.

Kuid milliseid suuri lugusid võiksime oma veel minevikust jutustada?

See küsimus vajab pikemat arutelu, kuid kindel on see, et meie minevikupilt – ja seega meie olevik – saab rikkalikum, kui me oskame endale pajatada võimalikult paljusid ja eriilmelisi lugusid.

Oma ajalugu oleme viimastel aastatel varasemast paremini tundma õppinud, nüüd tuleks meil õppida tundma meie ajalooliste teadmiste päritolu ja kujunemisloogikat – meie ajalookultuuri.