Tartu ülikooli doktorant lahkab seatembu anatoomiat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Metssiga.
Metssiga. Autor/allikas: Veljo Runnel, TÜ loodusmuuseum

Metssiga, kes tuhnib viljapõllul või aiamaal, võib olla maaomanikele ja põlluharijatele tõeline nuhtlus. Samas on ta nii hinnatud jahiuluk kui oluline saakloom huntidele. Aastalooma staatus ja sigade Aafrika katku viiruse levik nii mets- kui koduseapopulatsioonis on tõstnud metssead avaliku tähelepanu keskmesse. Kuidas metssiga ennast aga meie looduses tunneb? Ja kuivõrd sõltub tema hea käekäik inimesest, küsib lisasöötmise mõjusid metssigadele uuriv Tartu ülikooli doktorant Ragne Oja.

Luuleiud kinnitavad, et metssead olid jõudnud Eesti alale juba preboreaalsel kliimaperioodil umbes 10 000 aastat tagasi. Ilmastiku jahenedes taandusid metssead lõuna poole, kuid 20. sajandil on nad siiski püsivalt meie metsades hakkama saanud.

Metssea looduslik levila katab suure osa Euraasia mandrist ja ulatub Aafrika põhjaossa, Eesti asub levila põhjapiiril. Euroopas varieerub 37.–60. laiuskraadil metssigade asustustihedus 0,01–10 isendini ruutkilomeetril ja sõltub nii biomassi produktiivsusest kui temperatuurist.

Külmadel ja lumerohketel talvedel, mil liikumine ja toidu kättesaadavus on raskendatud, võivad metssead pesakonna kaupa surnuks külmuda. Lisaks talvisele temperatuurile on ilma mõju oluline põrsaste sündimise ajal märtsis-aprillis. Seetõttu ehitab emis enne poegimist pesa, mis on eelkõige külma kliimaga aladel seest hoolikalt vooderdatud ja millel võib olla ka katus.

Hea toit paneb sigima

Metssiga ei ole elupaiga suhtes väga nõudlik – määrav on varjepaikade ja toidu olemasolu, suvel võivad eri karjad konkureerida ka kümbluskohtade pärast.

Toitumise osas on metssiga oportunistlik omnivoor – suurema osa toidust moodustavad taimed, mille maa-aluseid osi leidub metssigade toidus aastaringselt, kevadel-varasuvel lisanduvad maapealsed osad. Ka loomse toidu esinemissagedus on suhteliselt kõrge ja võib moodustada üle 90 protsendi looma toidulauast. Loomsed toiduobjektid on enamasti mitmesugused selgrootud nagu vihmaussid, limused, mardikad ja nende vastsed. Lisaks ka selgroogsetest pisiimetajad nagu närilised, karihiired, mutid. Ent metssead söövad ka kahepaikseid, roomajaid ja linde.
Eestis kevadperioodil kütitud metssigade toiduses oli loomsete toiduobjektide esinemissagedus 78 protsenti, kusjuures selgroogseid leidus 36 protsendi magudes.

Eraldi toidugrupi moodustab kõrge energiasisaldusega taimne nuumtoit – tammetõrud ja pähklid –, mis on väga muutlik ressurss. Arvatakse, et just see on põhjus, miks metssead on omandanud suure kehasuurusega sõralisele ebatüüpilise sigimisstrateegia. Piisava kehasuuruse saavutanud põrsad võivad tiinestuda juba esimesel eluaastal. Põrsasemiste pesakonnad on küll väikesed, kuid vanematel emistel võib ühes pesakonnas olla üle kümne järglase. Kevadine juurdekasv sõltub just nuumtoidu rohkusest – headel „tõruaastatel“ suureneb indlevate emiste osakaal karjas ning ka vanemate emiste pesakonnad on suuremad. Seega võib toidurohketel aastatel populatsiooni suurus kiiresti kasvada.

Lisasöötmine toob pahandust juurde

Inimtegevuse tagajärjel lisandub looduses leiduvale nuumtoidule teravili põldudelt ja lisasöötmiskohtadest. Metssigu söödetaksegi sageli eesmärgiga neid viljapõldudelt eemal hoida, kuid sellise tegevuse tulemuslikkus on kaheldav.

Nimelt on Šveitsis leitud, et põllukahjustusi on rohkem just neis piirkondades, kus söötmiskohti on rohkem ja need paiknevad tihedamalt. Ajal, mil vili põldudel valmib, külastavad metssead söötmiskohti harva ja veedavad rohkem aega viljapõllul. See peegeldub ka toitumises – Luksemburgis vähenes kütitud metssigade magudes lisasööda osakaal juulist oktoobrini, samal ajal suurenes aga värske teravilja osakaal.

Arvestades, et Eestis looduslikku nuumtoitu napib, peaks metssigade arvukus olema suhteliselt madal ja vähenema märgatavalt pärast külmi ja lumerohkeid talvesid. Võttes aga aluseks jahimeeste hinnangu arvukusele, on metssigade asustustihedus (0,5 isendit/km2) kordades suurem kui samal laiuskraadil levila piires. Hiljutine uuring näitas, et lisasöötmine on Eestis lisaks temperatuurile üks tähtsamaid metssigade arvukust määravaid tegureid. Seejuures ei mõjuta arvukust lumikatte paksus – piisava toidutagavara olemasolul koonduvad metssead talvel söötmiskohtade ümbrusse ja päevased liikumised võivad toimuda vaid magamisasemelt söötmiskohta ja tagasi.

Soojal aastaajal toidu kättesaadavus Eestis metssigu arvatavasti ei piira ning teraviljakasvatuse osatähtsuse suurenemine võimaldab ka levila põhjaosas talveks rasvavarusid koguda. Heas konditsioonis isendid suudavad näljatingimustes talve üle elada, tarbides madalama energiaväärtusega toiduobjekte. Arvestades loodusliku nuumtoidu vähesust ja põllukultuuride hooajalisust, võiks toidunappus saada saatuslikuks vaid juhul, kui talvel lisasööta ei pakuta ning maapind külmub sügavalt läbi. Samas suureneb sel juhul oht, et metssead suurendavad loomse toidu osakaalu ja hakkavad tarbima praegusest enam kaitsealuseid selgroogseid, ka raibet.

Tartu ülikooli doktorant Ragne Oja räägib seatembu anatoomiast täpsemalt täna, 4. novembril kell 18.00 Tartu ülikooli loodusmuuseumi vestlusõhtul Vanemuise 46-247. Sarjas "Õhtu loodusteadlasega" tutvustavad teadlased oma igapäevatööd ning jagavad värskeid teadmisi looduse kohta. Keskkonnainvesteeringute keskuse toetatud vestlusõhtud toimuvad iga kuu esimesel kolmapäeval.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: