Tänapäeval Ecuadorile kuuluv Galapagose saarestik mängis Charles Darwini jaoks ühte võtmerolli evolutsiooniteooria viimistlemisel. Kuigi saari lahutab üksteisest tihti vähem kui 50 kilomeetrit, on neist igaühe fauna pea unikaalne. Näiteks on uue kilpkonnaliigi tuvastamise järel elanud saarestikus teadaolevalt 15 erinevat alaliiki hiidkilpkonni, kellest on tänaseks väljasurnud neli.

Roomajate kilbi kuju põhjal oletati veel eelmisel sajandil, et nende mitmekesisus on tegelikult veelgi suurem. Ent kuna hiidkilpkonnad elavad sageli enam kui saja aasta vanuseks, polnud see ajahamba poolt jäetavate jälgede tõttu kõige usaldusväärsem lähtepunkt. Oluliselt usaldusväärsemaks lahenduseks peetakse tänapäeval kilpkonnade pärilikkusaine uurimist.

Hiljuti ajakirjas PLOS ONE ilmunud töö näitlikustab, et samal saarel teineteisest 20 kilomeetri kaugusel elavad kilpkonnade populatsioonid võivad olla geneetiliselt geograafiliste barjääride tõttu sama erinevad, kui erinevatel saartel elavad loomad. Yale'i ülikooli evolutsioonibioloog Adalgisa Caccone järeldab kolleegidega, et umbes 250 isendist koosnevat populatsiooni võib tunnustada eraldi alaliigina. Populatsioonide teed lahknesid hinnanguliselt vähemalt 1,7 miljoni aasta eest.

Töörühm märgib looma kirjeldades, et väliselt on Galapagose pikaajalise pargivahi järgi Chelonoidis donfaustoi'ks nimetatud loomade kilp lamedam kui saare teistel hiidkilpkonnadel. Teine saarel elav alaliik Chelonoidis nigra porter on oluliselt arvukam. Neid elab saarel vähemalt 2000.