TÜ doktorant: lõhepojad rändavad Eestis ka sügiseti ({{commentsTotal}})

Foto: Martin Kesler

Kalakasvanduste toel aegamisi taastuvad Eesti lõhepopulatsioonid rändavad lisaks kevadele merre ka sügiseti, avastas Tartu ülikooli kalateadlane Martin Kesler koos kolleegidega.

19. sajandi keskel kudes lõhe 60 Läänemerre suubuvas jões, sealhulgas 12 Eesti jões. 1990. aastate lõpul olid aga asurkonnad säilinud vaid neljas siinses jões.

Kalade rände raskendatus, jõgede kasin veekvaliteet ja ülepüük on praeguseks hävitanud 70 protsenti lõhe kunagistest looduslikest populatsioonidest Läänemere aladel.

Eelmise sajandi alguspoolel püüdsid selle piirkonna kalurid lõhet umbes tuhat tonni aastas: peamiselt kudejõgedest, aga ka rannikuvetest. Hilisem avamerepüük tõstis saagi 3000 tonnini – kuni püügipiirangud ja triivvõrkude keelustamine selle 2000. aastast alates kunagisele tasemele kahandasid.

Et väärt toidukala alal hoida, katsetati Eestis kasvandusest pärit lõhepoegade asustamist kudejõgedesse juba 1930. aastatel. Selliste kalade ellujäämust merre rändel ja rände ajastust uuris hiljuti Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös ka TÜ Eesti mereinstituudi teadur Martin Kesler.

Purtse jõe taastumine

Jõest merre toitumisrändele laskuvaid kümmekonna sentimeetri pikkuseid lõhepoegi nimetatakse smoltideks. Alates 1980. aastate lõpust on igal aastal kasvandustest Läänemere jõgedesse lastud keskmiselt enam kui viis miljonit smolti. Lisaks lõigatud rasvauimele iseloomustab nende populatsioone looduslikega võrreldes väiksem ellujäämus rändel.

Viimastel kümnenditel ongi täheldatud, et merre rännates jääb ellu järjest vähem smolte, viitab Kesler väitekirjas. Just see on kaluritele tähendanud järjest suurenenud püügipiiranguid: 1993. aastal lubati Läänemerest püüda 650 000 lõhekala, 2013. aastal aga veidi vähem kui 109 000.

Kesleri juhtimisel uuriti kasvanduses sündinud smoltide rännet Pirita jões 2007.–2010. aastal. Ilmnes, et kaheaastaselt jõkke asustatud kaladest jäid rändel ellu veidi vähem kui pooled, üheaastastest aga vaevu viiendik. Nooremate rännak võttis ka kauem aega, samuti olid nad tõrksamad seda alustama.

«Üldiselt on asustamiste toel looduslike populatsioonide taastamine siiski üsna edukas olnud,» leiab Kesler.

2005. aastal märgati lõhe kudemas Purtse jões, mis on läbi aegade olnud üks meie lõherikkamaid. Ent põlevkivitööstuse asutamise järel eelmise sajandi esimeses pooles suri sealne looduslik populatsioon aegamisi välja.

Esimestel kudema tulnud kaladel oli rasvauim ära lõigatud – see tähendab, et need noored lõhed olid sündinud kasvanduses, asustatud naaberjõgedesse ja siis sealt Purtsesse eksinud (37 kilomeetri kaugusel asub Selja, 60 kilomeetri kaugusel Narva jõgi).

Veel 1990. aastate algul peeti Purtse jõe vett lõhe loodusliku populatsiooni püsimiseks liiga reostatuks. Reostuse tipuks on arvatud 1980. aastate algust. Siis juhiti ainuüksi põlevkiviõli tootmisel eralduvaid ühealuselisi fenoole jõkke 500–800 tonni, 2300 (!) korda riiklikest piirnormidest rohkem.

«Sisuliselt oli Purtse elutuks muudetud jõgi. Naftasaaduste kogused, mis sinna lasti – see oli meeletu raiskamine,» leiab Kesler. «Kompromisse ei otsitud: seda tööstust on meil vaja – ohverdame jõe. Praegu ei tahaks erafirmad ebatõhusad olla.»

Siis aga vähenes põlevkivi tootmine, reovett puhastati ja suunati mujale. Kohalik populatsioon tekkis ja tugevnes. Töös järeldab Kesler, et soodsates oludes võivad lõhe looduslikud populatsioonid seega taastuda juba viie aastaga.

Seirepüük. (Allikas: Martin Kesler)

Tähnikud ja smoldid

Smoldi-staatusele eelnevate lõhepoegade, nn tähnikute ränne algab enamasti kevadeti, harvem aga juba enne talvitumist, sügisel – ehkki siis ei pruugi soolane merevesi veel noortele kaladele sobida.

Just sellist sügisest rännet täheldas Kesler koos kolleegidega nüüd esimest korda ka Läänemere jõgedes: Pärispea ja Käsmu vahel paiknevas Eru lahes talvitus osa kalu paar kilomeetrit sinna suubuva Loobu jõe suudmest eemal.

Seega järeldasid uurijad, et Läänemere mageda veega lahed noori lõhesid nähtavasti füsioloogiliselt ei häiri. Samuti on siinsed kudealad merele väga lähedal.

Sügisese rändega tuleks sestap arvestada nii lõhevarusid hinnates kui ka näiteks Läänemere lõhejõgedel asuvate hüdroelektrijaamade tööd kavandades, soovitab Kesler.

Kudejõgede tervis

Looduslikud, täielikult ise uuenevad lõhepopulatsioonid on säilinud Vasalemma, Keila ja Kunda jõgedes. Pirita jões loodetakse peagi kaheaastaste kalade asustamine lõpetada, hea seis on ka Loobu ja Selja jõgedes.

«Asustamist peaks tulevikus väga kontrollitult tegema,» räägib Kesler. Teisisõnu, kasvandusest toodud kalad tasuks mängust välja jätta niipea, kui asurkond iseeneslikult taastuma on hakanud. Samuti võiksid jõgedesse asustatavad noorkalad uuringu põhjal olla võimalikult sarnased sealsete looduslike kaladega – mitte neist suuremad, nagu varem eeldati.

Ent mis olukorras on lõhe teistes riikides? Näiteks Poolas ja Saksamaal pole säilinud ainsatki looduslikku populatsiooni. Ameerika Ühendriikide jõgedes on lõhet terve idaranniku peale sama palju nagu Eestis, räägib Kesler.

Üleilmne probleem on lõhepopulatsioonide jaoks just kudejõgede tervis. Meie Purtse jõega toimunut kirjeldab Kesler väitekirjas klassikalise näitena lõhepopulatsioonide kadumisest.

Alumisel neljal-viiel kilomeetril on Purtse jõgi praegugi väga ilus, räägib ta. «Klassikaline lõhejõgi, väga kärestikuline. Silmaga reostust ei näe. Aga kui labidas maasse lüüa, saad aru, et nafta jääke on väga palju.»

Ameeriklased on lõhe rände soodustamiseks oma jõgedes alla lasknud sadu paise. Saksamaal on Reini jõgi ajalooliselt keskse tähtsusega nii lõhele kui hüdroenergiale.

«Neil polegi väga midagi teha. Hüdroenergia annab suure osa tarbitavast elektrist ning seda on väga raske asendada. Heal juhul võib ainult loobuda jaamadest, mis on vähem tõhusad,» mõtiskleb Kesler.

Eesti põlevkivitööstuse keskkonnamõju taustal on võtmeküsimus Kesleri meelest selles, kas ressurss «ruttu rahaks teha» – kiirelt ära kaevandada – või kasutada seda jätkusuutlikult.

«Ma ei ole kindlasti põlevkivi kaevandamise vastane,» räägib ta. «Energia-iseseisvus on ikkagi oluline. Hüdroenergia abil meil põlevkivi säästa ei anna. Tuul on ka heitlik. Või kas tuumajäätmed oleksid paremad?

Praegu on lõhel võimalik ka põlevkivi kaevandamise kõrval eksisteerida. Küsimus on terviklikus arengus.»

Seirepüük. (Allikas: Martin Kesler)

Lõhekaamera

Kalade loendamine on keeruline. Traditsiooniliselt on hinnanguteks kasutatud näiteks kutseliste kalurite püüginumbreid.

Möödunud sügisel aga paigaldati Pirita jõkke kaamera, mis nn kalapääsust läbi ujunud kalu automaatselt loendab (ja samas ka iga päev puhastamist nõuab). Nii on nüüd Pirita jões täpne ülevaade lõhepoegade asustustihedusest ning ka sellest, kui palju kalu jõest merre toitu otsima läheb ja kui palju neist tagasi jõuab.

«Seni põhines see kõik arvamisel,» räägib Kesler. «Mis kalad meil üldse jões kudemas käivad – see oli suur must auk. Nüüd saab sellele üsna hästi vastata.»

Martin Kesleriga rääkis Tartu ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis toimetaja Mart Zirnask.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: