Metssigade söötmispaigad seavad löögi alla linnud ja pisiimetajad
Metssigade käekäik sõltub Eestis suuresti jahimeestest. Eestis metsades puudub looduslik toiduallikas, millega saaksid sead koguda talveks piisavaid rasvavarusid. Tartu ülikooli bioloogid leiavad, et metssigade arvukuse kõikumise vähendamiseks rajatud söötmispaigad mõjutavad aga ka metsa ülejäänud elustikku, suurendades metssigade saagiks langevate lindude ja väikeloomade hulka.
„Söötmispaigad ja nendega kaasnev on üle-Euroopaline ja ülemaailmne probleem. Ühest küljest võimaldavad need populatsiooni tõepoolest stabiliseerida. Eesti tingimustes eriti, kuna pärast külmi talvi langeb metssigade arvukus väga madalale. Kuid tahame tähelepanu juhtida sellele, et söötmisega kaasnevad ka tugevalt negatiivsed küljed, mida pole siiani ehk väga rõhutatud,“ nentis uurimise kaasautor Harri Valdmann.
Terioloogi sõnul on metssead ettevaatliku iseloomuga. Enne söödapaigale lähenemist uurivad nad põhjalikult läbi ka selle lähiümbruse. Ajakirjas PLOS ONE ilmunud uurimuse kohaselt kuni 600 meetri raadiuses. „Nad on selle 600 meetri seas väga ettevaatlikud ja kui nad selle kõik põhjalikult läbi kõnnivad, siis avastavad nad seal ka kõik (linnu)pesad ja söödava sh ka kahepaiksed. Kuigi söödakoha enda läbimõõt võib olla paarkümmend meetrit, laieneb ohusfäär tegelikult oluliselt kaugemale,“ selgitas Valdmann.
Söötmispaiga mahajätmise järel on selle ümbrus lindudele, pisiimetajatele ja kahepaiksetele tavapärasest ohtlikum umbes kaks aastat, mis on võrreldav keskmise metssea elueaga.
Optimaalne arvukus?
Terioloog nentis, et metssigade arvukusest rääkides on looduslike ja inimestest lähtuvate tegurite mõju raske eristada. Siiski võib üldisemas plaanis täheldada Eestis metssigade arvukuse kasvu alates 1970. aastatest. Paarkümmend aastat hiljem tekkis madalseis seoses huntide populatsiooni suurenemisega. Kuigi viimasel ajal on metssigade arvukus taas kasvanud, on Valdmanni hinnangul olnud see ajaloo vältel veelgi kõrgem.
Veterinaar- ja toiduamet on näinud seakatkust lähtuva ohu tõrjumisel ühe lahendusena metssigade arvukuse radikaalset vähendamist. Valdmann leidis aga, et see võib kahjustada Eesti jahindust ja sellest lähtuvalt ulukiseire kvaliteeti tervikuna. „Metskits on mitmendat aastat madalseisus, põtrade arvukus on ka alla viidud. Metssigade arvukuse alla viimisel jääb jahivõimalusi äärmiselt väheks, kuid kogu Eesti seiresüsteem tugineb jahimeestel. Jahihuvi vähenemisel jääb loendusega tegelejaid vähemaks,“ selgitas Valdmann.
Põhimõtteliselt võiks metssigade arvu siiski veidi vähendada – liigil on looduses omad plussid ja miinused. „Nad parandavad kindlasti puude juurdekasvu, valmistavad pinnast ette, aga samas vähendab metssiga oma tuhnimisega söögikohtade arvukust,“ tõi Valdmann näite. Sihilikul hukkamisel pole aga tema sõnul sellisel kujul erilist mõtet, kuna külmemad talved lahendaksid probleemi ise.
Seakatk
Seakatku kontekstis on tema sõnul aga esmalt oluline välja selgitada, kuidas katk täpselt levib. „Isegi kui metssead on selle looduslik reservuaar, peab katk kuidagi kodusigadeni jõudma. Esmajoones tuleks kindlaks teha edasikandjad ja need ära likvideerida. Metsead tulevad mingil hetkel katkuga kindlasti ise toime, aga hetkel on probleem ikkagi kodusigades,“ laiendas Valdmann.
„Me läheme praegu loodusliku reservuaari vähendamise teed, kuid me ei saa seda kunagi täielikult likvideerida. Maailmas on seda proovitud, ent metssigadest niisama naljalt lahti ei saa. Lisaks sellele poleks see eetiline,“ märkis terioloog.