Antiikaja filosoofid arutlesid selle üle, kas inimest elustav hingestatus võiks, kasvõi osaliselt, paikneda ajus. Tugevat konkurentsi pakkus süda. Veel tänapäevalgi õhkame: “Eesti muld ja eesti süda – kes neid jõuaks lahuta!”

Ka arstiteadlased ei omanud ühist seisukohta, mis puudutab aju rolli inimese funktsioneerimisel. Siiski usuti, et aju koos vere ja luuüdiga on keskkond, kus toimuvad peamised protsessid, millised kujundavad inimese tervise ja haigestumise. Levis soov näha aju inimese mõistuse ja tahte asupaigana, põhinedes (mh Platoni toetatud) käsitlusel inimese “hinge” kolmest komponendist, millest “kõrgeim” asunuks ajus. Aju tähtsust rõhutasid need õpetused, mis uskusid mehe seemet – seega ka tulevast elu – tekkivat seal.

Oli siiski ka teisiti arvajaid. Neist tuntuim ja mõjuvõimsaim oli Aristoteles, kes uskus südame olevat see keskus, kus toimuvad protsessid, millised teevad inimesest aktiivse, liikuva ja mõtleva olendi. Tõestuseks sellistele väidetele oli näiteks tähelepanek, et aju koes ei leidu verd, toona keskseks peetavat kehavedelikku. Päris tahaplaanile aju siiski ei jäetud, usuti, et ajul, milles pidanuks domineerima “külmad” algained (vesi) ja kehavedelikud (lümf), olnuks oluline roll südame “jahutajana”. Kusjuures palavik oli juba toona arstide jaoks oluline haigussümptom ja naiste justkui väiksem aju – milline ei suuda südant piisavalt “jahutada” – aitas juba antiikajal kujundada teooriaid, mis naist patologiseerisid ja diskrimineerida aitasid.

Aristotelese vaidlused oponentidega aitasid kaasa aju anatoomia uuringutele. Küsiti, miks asuvad meeleorganid aju lähedal ja kuidas nad ajuga seotud on. Antiiksed teooriad kokku võtnud arstiteaduse kauaaegne autoriteet Galenos pidas meie ajaarvamise alguses aju niisiis selleks kohaks, milles tekivad ja kust levivad närve mööda niinimetatud loomvaimud (spiritus animalis), millised kontrolliksid organismide liikumist, inimesel ka mõtlemist. Uusajal, mil arenevad anatoomia- ja füsioloogiateadused arusaamu inimkeha toimimisest üha enam kaasaegsete suunas tüürisid, oli aju toimimise – nagu ka närvisüsteemi töö laiemalt – mõistmisel siiski jätkuvalt raskusi. Elu olemust seletati ikka veel vitalistlikult, eeldati erilist kvaliteeti, elujõudu, mis olnuks omane vaid elusale loodusele. Uus oli see, et aju oli nüüd kindlustanud oma positsiooni keskse organina, mis puudutab inimeseks olemist, see tähendab “hinge” asupaika.

Rene Descartes ei kõhelnud paigutamast inimhinge ajju. Descartes oli oma mõtetes anatoomiliselt täpne – teades et aju on paarisorgan, hingi saanuks inimesel olla aga vaid üks, asetas ta mainitu käbikehha, kui tema arvates aju ainsasse singulaarsesse osasse (hiljem on teadus küll näidanud, et ka käbikeha on histoloogiliselt kaksis-sümmeetriline).

Lõplik selgus aju väärtustamisel inimmõistuse asupaigana hakkas saabuma paarsada aastat tagasi, mil toonase anatoomia – ja hoogu koguva füsioloogia – pinnal hakkas kujunema neuroloogia. 1806. aastal lokaliseeris Julien Le Gallois ajus hingamiskeskuse. Katseloomi kasutades saadi kinnitust, et erinevaid keha funktsioone kontrollib aju. Elektriga katsetades see arusaam süvenes. Aju koore funktsioone uurides tehti esialgu ka metoodilisi vigu – näiteks kui ajukude oleks lõigutud ajupinnaga paralleelselt, oleks efekt suurem olnud – aju pinnaga risti tehtud lõiked nimelt ei paistnud näiteks rottide mälu nõrgendavat.

Franz Joseph Gall, tänapäevase aju anatoomilise uurimise traditsiooni rajaja, kirjeldas 19. sajandi alguses ajus hall- ja valgeollust ning sai aru mõlema anatoomilis-füsioloogilisest olemusest. Galli teooria oli, et aju on 27 niinimetatud “organi“ kooslus, mitte üks üldine hinge või mõistuse keskus. Gall seostas aju eri piirkondi mitte ainult erinevate funktsioonidega, vaid ka erinevate moraali- ja iseloomuomadustega. See, et aju eri piirkonnad vastutavad erinevate organismi funktsioonide eest, ei olegi vale mõte, paraku hakkas Galli õpetus elama uut elu juba väljaspool teadusmaailma.

Tekkinud frenoloogia-õpetus uskus, et inimese võimeid saab kindlaks määrata tema pead kompides, tunnetades muhke, köbrukesi ja lohke. Eeldati, et kolju peegeldab aju kuju, kajastades selle eri piirkondade arengut – mida arenenum, seda suurem ja seda võimekam indiviid vastavas vallas!

Frenoloogia püsis populaarsena 20. sajandini. Omaaegsetest kirjandusteosest võime lugeda just sellest õpetusest lähtuvaid isikukirjeldusi.
19. sajand oli aju ehituse tundmaõppimise sajand. Üha enam hakkasid selles töös tooni andma histoloogia ja tsütoloogia meetodid, süvenes materialistlik lähenemine. 19. sajandi keskel kirjutas vene füsioloog Ivan Setšenov, et inimmõte ei ole midagi muud, kui vaid osa refleksikaarest. Samal ajal lokaliseeris prantslane Paul Broca kõnekeskuse. Kujunes diskussioon holistlike käsitlustega, millised vaatasid aju tervikuna, mida ei saa jagada funktsionalistlikeks osadeks.

Aju ehituse ja toimimise mõistmisele panustas 19. sajandil ka Tartu ülikool. Aastatel 1843-1869 Tartus füsioloogiaprofessoriks olnud Friedrich Bidder tõestas 1847. aastal sümpaatilise närvisüsteemi ganglioniraku ja närvikiu ühtekuuluvuse. Bidderi koolkond tegi kindlaks vegetatiivse närvisüsteemi embrüogeneesi, struktuuri ja funktsiooni, seljaaju tsütoarhitektoonika, pani aluse õpetusele neurogliiast, eristas ganglionirakke ning tõi teaduskäibesse neuroni mõiste.

Aju uurimine toimus paraku ajal, mil ühiskonnas valitses nõudlus tänapäeva mõistes rassistlike teooriate järele. Küsimus orjanduse keelustamisest, kolonialism ning uute liberaalsete ideede pealetung (naisemantsipatsioon) tekitasid soovi leida “looduse seadusi”, millised õigustanuks senist korda. Inimese ühiskondlikku positsiooni arvati määravat tema mõtlemisvõime, seega aju. Saades julgustust uuest ja löövast evolutsiooniõpetusest, tekkis kiusatus uskuda, et ühiskondlikus hierarhias madalamal positsioonil olijad ei ole seal mitte inimeste loodud tingimuste tõttu, vaid tänu nn “looduslikule valikule”, mis inimühiskonnas toimuks vaimse võimekuse pinnal. Mõnel inimrühmal usuti see olevat madalam, teisel kõrgem. Et seda tõestada, oli vaja uurida aju.

Tähtsaks teaduseks kujunes füüsilise antropoloogia, aju (pea/kolju) uurimisel võeti kasutusele kvantitatiivsed meetodid. Sisuliselt jätkus frenoloogiline traditsioon, eeldati ka intelligentsuse seost aju ehitusega. Esialgu tundus, et piisab aju mahu mõõtmisest (meenutagem juba antiikaega ulatuvat kiusatust naisi nende väiksema aju põhjal “paika panna”). Kui aga ilmnes, et mõnel suurmehel on olnud väga väike pea, hakkasid levima teooriad, mis pöörasid tähelepanu aju kujule. Näiteks usuti niinimetatud pikapealisi (dolihhokefaalseid) inimesi oma vaimsetelt võimetelt ületavat lühipealisi (brahhükefaale). Veelgi hiljem jõuti ajukoore struktuuri juurde.

Ka Tartus kirjutati sajandi eest uurimistöid, kus võrreldi eestlase aju primaadi omaga või siis näiteks Immanuel Kanti koljut neandertaallase pealuuga. Eelmisel sajandivahetusel hakkas inimeste ning inimtüüpide võrdlemine toimuma juba kaudsel teel, tekkisid näiteks kõikvõimalikud vaimse võimekuse testid, millised pidanuks mõõtma aju kui mõtlemisorgani töövõimet.

Eelarvamustest mõjutatud teooriate kõrval arenes aga ka neuroloogia, saades tuge tekkivatest uutest teadussuundadest (endokrinoloogia, farmakoloogia), aga ka jätkuvalt arenevatest vanadest (neurofüsioloogia). 20. sajandil on selgunud peamised mehhanismid aju tegevuse mõistmisel. See on toetanud neurokirurgia sündi. Arstiteaduse jaoks on oluline ka see, et uute molakulaarbioloogiliste lähenemiste abil on lahenemas juba kaua kliinilist psühhiaatriat vaevanud küsimus – miks ei leita psühhiaatrilise diagnoosiga patsientide aju koest patoloogilisi muutusi. Ilmneb, et normist kõrvalekaldeid tuleb otsida biokeemilistest protsessidest. Pärast teist maailmasõda alanud niinimetatud farmakoloogiline revolutsioon on uute ravimite näol loonud võimalused üha enamate patsientide aitamiseks.

Kuni 30. septembrini on Tartu ülikooli muuseumis avatud näitus „PEA ASI: maailm õlgadel“. Näitus kutsub süvenema endasse ja mõtisklema selle üle, kuidas me maailma tajume ja kuidas maailm näeb meid. Inimese tähtsaimat organit tutvustav näitus avab meelte-maailma, heidab põgusa pilgu loomariiki ning käsitleb selliseidki teadussuundi, mis nüüdisajal on põhjusega tagaplaanile jäänud.