Sisearetus juuris mägigorillade genoomist kahjulikud mutatsioonid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: Bradford Duplisea/Creative Commons

Maailmas elab umbes 900 mägigorillat. Asurkonna suurusest lähtuva geneetilise mitmekesisuse tõttu on peljatud, et loomade väljasuremine on paratamatu. Mägigorillade genoomi uurinud teadlased märgivad aga, et pikale inbriidingule vaatamata leidub loomade genotüübis kahjulikke mutatsioone vähem kui nende arvukamate lähisugulaste genoomis.

Aafrikas elab kahte liiki gorillasid, mandri lääneosa asustavad rannikugorillad (Gorilla gorilla), selle keskosa idagorillad (Gorilla beringei). Idagorillad jagunevad omakorda kaheks alamliigiks – mägigorilladeks ja ida-tasandikugorilladeks. Nimele vastavalt on alaliikide elupaik erinev, mis peegeldub ka nende füsioloogias ja toitumises.

Mägigorillade asurkond on lisaks killustunud, kahes koloonias elab 400-500 isendit ehk kokku umbes 880. Loomade suhteliselt väikese arvukuse tõttu sisearetus paratamatu. Tavatarkuse järgi vähendab see paratamatult asurkonna elujõulisust. Mägigorillade seisukorra hindamiseks järjestas rahvusvaheline töörühm seitsme mägigorilla ja kuue ida-tasandikugorilla genoomi. Viimaste arvukus ulatub ligikaudu 5000ni.

Analüüs näitas, et kuigi mägigorillade arvukus kahanes küttimise ja inimeste asuala laienemise tõttu hüppeliselt eelmisel sajandil, algas allakäik tõenäoliselt juba rohkem kui 20 000 aastat tagasi. Umbes ajal, mil lakkas mägigorillad ja ida-tasandikugorillade omavaheline paaritumine. Osa pikaajalisemast allakäigust oli ilmselt tingitud Kesk-Aafrika metsade loomulikest muutustest, ent välistada ei saa ka inimmõju.

Samuti näitas analüüs, et mägigorillade ja ida-tasandikugorillade kromosoomipaaride pärilikkusaine järjestused kattuvad vastavalt 34,5 ja 38,4 protsendi ulatuses. Rannikugorillade hulgas on näitaja umbes 13,8 protsenti. Isegi esimeste nõbude laste kromosoomipaarid DNA kattub keskmiselt vaid 11 protsendi ulatuses.

Üllataval kombel leidis Tomas Marques-Bonet Hispaania riiklikust genoomianalüüsi keskusest koos kolleegidega, et vaatamata milleeniumite vältel toimunud inbriidingule leidub mägigorillade genoomis mitmeid geenide tööd häirivaid kahjulikke mutatsioone tunduvalt harvemini kui teiste gorilla alaliikide seas. Töörühm näeb põhjusena sisearetust.

Sarnaselt teistele imetajatele leidub gorillade rakkudes igast geenist kaks koopiat – üks isalt, teine emalt. Pidev lähisugulastega paaritumine muudab tõenäolisemaks aga olukorra, kus on mõlemad koopiad sama kahjuliku mutatsiooniga. Rängemate mutatsioonide korral, mis muudavad mõne valgu sünteesimise võimatuks, võib see osutuda eluohtlikuks. Kahjulikud mutatsioonid ei saa normaalselt toimiva geenialleeli varjus edasi kanduda ja seeläbi populatsiooni tervikuna nõrgestada.

Kuigi tähelepanek viitab, et mägigorillade allakäik pole pärilike haiguste kõrgema esinemissageduse tõttu vältimatu, võib pärilikkusaine ühetaolisemaks muutumine hõlbustada näiteks nakkushaiguste edasi kandumist.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: