Forellide suhtumist kunstlikesse kudemisaladesse peegeldab järelkasvu arvukus, mida teadlased uurisid muuhulgas DNA analüüsi meetodi abil. Teadlaste hinnangul võib uudne meetod ka tulevikus mitmetele küsimustele vastuseid anda, vahendasid ERRi raadiouudised.

Forellile ja lõhele on kudealasid vaja juurde teha, sest looduslikult sobivaid jõelõike napib. Esimene forelli kunstlik kudemisala rajati Eestis 16 aastat tagasi. Eesti maaülikooli vanemteaduri Anti Vasemägi sõnul toimivad rajatud kudealad üldiselt hästi, kuid on ka erandeid. See oleneb jõe üleüldisest seisundist. Kui jões on väga heas seisundis forellipopulatsioon, siis seal võetakse uued kudealad väga kiiresti kasutusele. Samal ajal aga jõgedes, kus forelli sugukalasid napib, on ka kudealadel väiksem mõju, selgitas Vasemägi.

Forelli nigelama järelkasvu põhjuseid mõnes jõelõigus uurisid teadlased muuhulgas DNA analüüsiga. Anti Vasemägi hinnangul võib sellest meetodist abi olla ka teiste ohustatud kalaliikide seirel kogu maailmas. „Noorkalade geneetiliste sõrmejälgede alusel hindasime varemkudenud vanemkalade arvu. Selle meetodi põhieeliseks on see, et see annab meile informatsiooni, mida pole võimalik saada traditsiooniliste meetoditega.“ Seda kasutades on võimaliks saada uut infot kalapopulatsioonide tervisliku seisundi kohta.

Nüüdseks on kudemisalasid rajatud juba ligi 100, kuid Eesti jõekilomeetreid arvestades võiks neid veel palju olla. Uuringus osalenud hüdrobioloog Tauno Jürgenstein selgitas, et Eesti jõgede kogupikkus ulatub 30 000 kilomeetrini. Sellest on maavara kaevandamisega rikutud umbes 40-50protsenti.

Uuringust ilmnes ka see, et järgmiste kudemisalade rajamisel võiks rohkem tähelepanu pöörata ka noorkalade kasvualadele. Seni on tähelepanu pööratud kudealadele, mis koosnevad kruusapaljanditest. Tegelikult on olulised ka need elupaigad seal kõrval ja järel. Paljudel juhtudel on aga noorkalade kasvualad jäänud tähelepanuta.