100 sekundi video: head lapsed tulevad heast koolist ({{commentsTotal}})

Foto: Ave-Lii Idavain/Tartu ülikool

Tartu ülikooli hariduskorralduse dotsent Hasso Kukemelk leiab, et hea kool on see, kus keskendutakse lapse arengule. Ta rõhutab, et tänased kriimustatud põlvedega poisikesed ja patsidega tüdrukud on homsed Tammsaared, Lauristinid, Merid, Kostabid ja Talid. Tema sõnul peaks kool tegema kõik endast oleneva, et tuua igas õpilases võimalikult vara välja nende tugevused, et edaspidi neile tugevustele toetuda ning põhjalikult areneda.

Hasso Kukemelk, milline on hea kool?

See on hea küsimus. Eesti on püüdnud koolide pingerida teha juba päris pikka aega. Meedia on koolide pingerea teinud riigieksamite tulemuste põhjal. Sellega ei ole haridusega seotud inimesed ega koolijuhid üldse rahul. Nad ütlevad, et see pingerida on kallutatud ja mitte õiguspärane, sest osa koole on kindla sihitusega koolid, mõeldud konkreetsele õpilasrühmale, nagu erikoolid, mis on loodud erivajadustega lastele jne. Kui teha pingerida riigieksamite järgi, siis erikoolide töö on automaatselt märgistatud halvaks tööks. Tegelikult teevad need koolid tihti väga head tööd, aga ainult riigieksamite tulemuste järgi ei paista see välja.

Kui vaadata trende ehk mida koolilõpetajad pärast edasi teevad, siis üksjagu inimesi läheb kutsehariduse teele. Nad ei ole seadnud endale kõrgeid akadeemilisi eesmärke. Nende jaoks ei olegi head riigieksamite tulemused nii olulised, neile on tähtis, et nad saaksid oma erialale kutsekooli sisse, omandaksid ameti ja saaksid meelepärase töö, kus ta võib olla superspetsialist, superhea tegija. Kui me mõtleme ühiskonna toimimisele, siis on sellised superhäid tegijaid väga vaja.

Seetõttu ongi Eestis mitu algatust, kus on nii õpilasomavalitsuste baasil kui ka ülikoolist eetikakeskuse vedamisel leida tasakaalustatud koolide paremuse põhimõtteid. Kuidas koole reastada? Kuidas saaks öelda, et see kool on parim, see kool on paremuselt teine, see kolmas Eestis. Minu teada päris valmis saadud nende põhimõtetega pole. On palju eriarvamusi ja kokkulepet heade reastamispõhimõtete kohta ei ole. Me ei saa täna öelda, et see on parim ja see ei ole nii hea kool, sest siin on riigieksami tulemused tipus, siin keskpärased ja seal on tulemused lõpuotsas.
Üks asi on akadeemilised tulemused, mida me oskame hästi mõõta. Teine asi on sotsiaalsed kompetentsid, võime teha meeskonnatööd, oskus juhtida töörühmi ja empaatiatunne. Palju erinevaid väärtusi, mida mõned koolid jagavad rohkem ja mõned vähem. Need väärtused ja akadeemilised tulemused tuleks tasakaalu panna, et koole üldse saaks kuidagi reastada.

Kust väärtused lapsele kaasa antakse? Koolist, kodust?

Osa asju hakkab kindlasti kodust peale. Kõiki neid loorbereid ma koolile ei annaks. Tinglikult öeldes on laps ühe kolmandiku ajast koolis ja kaks kolmandikku ajast kuskil mujal – kodus, sõpradega. Ajaskaala järgi võikski öelda, et kolmandik efektist lapsele on kooli mõju ja kaks kolmandikku kodu mõju. Aga siin sees on ka aeg, kui laps kodus magab.

Kas koolisüsteemis tuleks midagi oluliselt muuta, et koole paremaks teha?

Oleme mõned kriteeriumid paika pannud, millest lähtuda. Näiteks kodulähedane kool. Kuid kui see on väga väike, siis nn. akadeemilised oskused suudavad õpetajad lastele tagada, aga kindlasti läheb koolil raskeks sotsiaalsete kompetentside kujundamisega, sest laste ring kellega õpilane kokku puutub on niivõrd väike ja kitsas. Väga väikesel, perekonnale sarnaneval koolil on ka oma miinuspool. See ei taga kõiki väljundeid, mida riiklik õppekava koolilt ootab. Avaldasime 2011. aastal uuringu Eesti koolide kohta, kus oli analüüsidesse võetud ka üldine koolistatistika. Selgus, et väikestes koolides on küll hubasem keskkond ja toetavam koolimiljöö, kuid samas ei suuda väikesed koolid tagada kvalifitseeritud õpetajaid. Kui väike kool on keskkooli osaga, saavad need lõpetajad riigieksamitel tulemuseks keskmiselt 6-7 punkti vähem kui suure kooli lõpetajad.

On üldse võimalik ühildada väikese ja suure kooli häid külgi, nii et kummaski ei kaota?

Kui meil 1990. aastate keskel oli ca 900 kooli, siis praeguseks on meil neist alles pooled. Koole on suletud erinevatel põhjustel. Ei saa märkimata jätta, et 1990. aastate algul tekitati palju uusi koole ka juurde, nii et koolide arv järsult hüppas, ja paljud praeguseks suletud koolidest ongi need 1990ndate algul avatud koolid.

Pedagoogikas on mitmeid erinevaid meetodeid, et kompenseerida vähem häid õpetajaid. Ma olen ühelt poolt veendunud selles, et kui on homogeenne õpilasrühm, siis on hea rühmaga koos edasi minna. Üksteist toetades, aidates ja koos edasi minnes saavutatakse head tulemused. Samas, kui õpilaskontingent on võimetelt kirju ja keegi õpilastest on võimekam, targem, töökam, siis annab seda õpilast ära kasutada nõrgematele õpilastele omamoodi abiõpetaja, mentori või konsultandina. Teist õpetades õpib ta ise ka. Mentorõpilane mõtleb asjad teisele õpetades detailsemalt ja põhjalikumalt läbi.

Ka väga väikestest ja mitte nii särava õpetajaskonnaga pisikestest koolidest tuleb välja helgeid sähvatusi. Kool koostöös koduga on osavalt suutnud seda õpilast niimoodi arendada ja motiveerida, et ta on väga heade tulemusteni jõudnud. See on pigem organiseerimise, lähenemise ja tahtmise küsimus. Kui kooli juhtkond ja õpetajaskond on orienteeritud sellele, et lapse areng on kõige tähtsam, siis ka iga muudatus koolis toetab seda.
Tartu linna arenduskomisjonis seda seisukohta välja käies öeldi mulle, et rikkas Rootsi riigis on selline käitumine võimalik, aga vaeses Eestis mitte. Mina arvan vastupidi, me ei ole nii rikkad, et võiksime lubada laste võimete raiskamist – mis iganes see meile rahaliselt maksma ei läheks. Kooli tähelepanu tuleb koondada õpilase arengule. See on eriti oluline, sest uuringud näitavad, et Eesti lapsed ei ole koolis väga õnnelikud. Ka meie uuringust selgus, et vaid pooled lapsed lähevad väga hea meelega kooli. See tähendab, et ülejäänud pool on kas neutraalne või pigem negatiivselt meelestatud kooliminemise suhtes.

Milline kindlasti ei ole hea kooli tunnus?

Kui kool ei ole lapsekeskne. On koole, kus õpetajad arvavad, et kool on koht, kus ta saab töötada, saab palka ja tuleb seista selle eest, et tema tunnid jääks täismahus alles ning tal oleks tööd. Sellisel juhul on kool õpetajakeskne. Laps on teisejärguline, pigem segav faktor. Väidan, et see kindlasti ei ole hea kool. Kool peab olema lapsekeskne ja keskenduma lapse arengule.

Toimetaja: Ave-Lii Idavain, Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: