Täpselt sajandi eest ennustas Albert Einstein oma relatiivsusteooria alusel, et massiivsed objektid võivad venitada aegruumi kangast piisaval määral, et mõjutada olulisel määral isegi valguse teekonda. Objektid, millelt valgus peegeldus või teele asus, paistaksid tugevate gravitatsiooniväljade tõttu tegelikkust eredamana, moonutatuna või asuvat tegelikkust hoopis teises paigas, mõnikord tekiks samast objektist näiliselt isegi mitu koopiat.

Gravitatsiooniläätsede abil on suudetud tänaseks näha miljardite valgusaastate kaugusel asuvaid galaktikaid, gammasähvatusi ja kvasareid, mis tunduksid muidu nende Maalt nägemiseks lliiga tuhmid. Juhul kui Maa, gravitatsioonilääts ja kauge objekt asuvad täpselt samal sirgel, moodustab objektilt lähtuv valgus massiivse keha ümber täiusliku Einsteini rõnga. Teistel, märksa sagedasematel juhtudel võib näha üksikuid kaari või täppe.

Üheks olulisemaks taoliseks sündmuseks, millel õnnestus seni luubi alla jäämist vältida, võis pidada supernoovaplahvatust. Enamgi veel, poole sajandi eest ennustati, et seda saaks kasutada universumi kiireneva paisumise mõõtmiseks. Kaugelt supernoovalt lähtuv valgus liigub ümber läätse erinevaid eri pikkusega teid pidi. Mida pikem on teekond, seda kauem kulub selleks aega. Ajavahemiku vältel jõuab ruum paisuda, supernoova asub kaugemal ning paistab seeläbi mõnevõrra tuhmimana.

Eelmise aasta novembris sattus viimaks üks taoline süsteem astronoomide vaatevälja. Supernoovast tehtud ülesvõtete alusel koostatud arvutimudel viitab, et supernoovaplahvatusel vallandunud valgus on lisaks eelmise aasta novembrile jõudnud Maani ka juba vastavalt kümme ja 50 aastat tagasi. Mudeli alusel ennustavad astronoomid, et järgmise kümne aasta jooksul võib näha sama supernoovat plahvatamas ka neljandat korda. Vähemalt 60-aastane inimene oleks näinud sobival ajal taevalaotust vaadates sama sündmust juhtumas erinevatel ajahetkedel neli korda.

Kuna gravitatsiooniläätsena käituv galaktikaparve MACS J1149.6+2223 kuuluv galaktika on suhteliselt tihe ja võrreldav punktallikana, lõhestas see supernoovalt lähtuva valguse neljaks, tekitades moodustas sellega Einsteini risti.

Töörühm loodab, et supernoova plahvatust järgmisel korral vaadeldes on võimalik täpsemalt määrata ka selle klass. Juhul kui see peaks kuuluma Ia-tüüpi supernoovade hulka, mis plahvatavad mudelite kohaselt iga kord täpselt samamoodi, võiks see aidata seada universumi täpsele paisumiskiirusele senisest paremad piirid.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.