Emeriitprofessor: Lääne maailmavaatele panid aluse ladina ja kreeka keel ({{commentsTotal}})

Ladinakeelne hauakivi Colosseumis.
Ladinakeelne hauakivi Colosseumis. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Ladina keel ei ole surnud. See on ka praegu meie suhtluse, kultuuri ja ühiskonna alus, kirjutab Tartu ülikooli emeriitprofessor, eesti klassikaline filoloog ja tõlkija, Anne Lill.

Ladina keele osa tänapäeval pole nii nähtav ja kuuldav, kui see oli sajandeid tagasi. Veel kuni 19. sajandini oli ladina keel universaalne suhtlusalus ühiskonnas ja kultuuris. Kirjanduses, filosoofias ja teadustes üldiselt kulges ladina keele kasutamise laienemine Karolingi renessanssist lähtudes (9.-10. sajand) läbi järgneva renessansiaja kuni barokini välja, käsikäes kristlike ideedega.

Selle üheks näiteks on kristlik-stoitsistlike filosoofiapõhimõtete areng, mis rajanes Seneca teostele. Mitte ainult humanitaarias ja õigusteaduses, vaid ka füüsikas, matemaatikas, loodusteadustes, rääkimata meditsiinist, kirjutati ladina keeles tööd, mis said hilisema teaduse nurgakivideks. Praegu sellist otsest sidet ladina keelega tunda pole, kuid seda enam tasub märgata neid allhoovusi, mis kultuuris ja ühiskonnas on ladina keelest kantud.

Pole liialdus, et enamus Lääne-Euroopa kultuuri ja ühiskonnaväärtuste süsteemist rajaneb antiikaja pärandil, sealhulgas ladina keelel. Ladina keel on prototüübiks keelelises suhtluses ja arengus. Sealjuures tuleb sinna kaasa arvata kreeka keel, sest nende keelte vahelistes suhetes avaldusid suundumised, mis hiljem tulid esile ladina keele ja rahvuskeelte vahel – isegi sel juhul, kui rahvuskeeled jäid kaugeteks nii ajas, ruumis kui ka struktuuris. Selle näiteks on ka eesti kirjakeele kujunemise protsess.

Ladina keel pärandas sõnavara

Kõige ilmsem on ladina keele pärand sõnavara valdkonnas. See sai aluseks rahvusvahelisele sõnavarale, mida kasutatakse Lääne-Euroopas, aga ka laiemalt. Kui ladina keel on vahetust suhtlusest taandunud, siis latiniseeritud sõnad ja sõnaosised elavad ja arenevad. Seepärast pole õige rääkida ladina keelest kui surnud keelest.

Praegu on rahvusvahelises suhtluses valdavaks inglise keel ja selle variant, mida nimetatakse eurokeeleks (eurospeak ing.k.). Selles keelepruugis on esikohal just ladina keele elemendid ja latiniseeritud vormid, mida eelistatakse rahvuslikele väljenditele ühise arusaamise huvides. Ladina keele osa ühiskonna tasemel on siin vaieldamatu. Euroopa kultuurilisele ühtsusele pandi 16-17. sajandil alus just ladina keele toel.

Eestis toimub ka vastupidine tendents, rahvuskeelsete väljendusvõimaluste otsimine nn puristlik suundumus. Selle näiteks on sõnad lõimumine ehk integratsioon ja taristu ehk infrastruktuur. Ja uusim näide: “nuhvel” ehk “phablet’. Viimase aluseks on kreeka keelne sõna “phonē” ja ladina keelne “tabula-tabella”.

Kui kindlalt need uusloodud sõnad rahvusvaheliste asemel juurduvad, näitab aeg. Kindel on aga ladina keele osa rahvusvahelise suhtluse hõlbustamisel ja selge arusaama loomisel kommunikatsioonis.

Olukord ladina keele aluste tundmisega pole meil kiita. Seda näitab avalik keelekasutus tihti. Drastiline näide: kunagi kutsuti ajakirjanduses üles korraldama rahvaküsitlust ja nimetati seda “plebistsiidiks”, see on rahva tapmine, õige oleks olnud “plebistsiit. Vahe tuleb ladina verbide “scire” – teadma, teada saama ja “caedere” – tapma kasutamisest.

Muud näited pole küll nii traagilised, kuid riivavad siiski kõrva. Ignorantsust näitab pidevalt kasutatav sõnavorm “nominent”, peab olema “nominant”, nagu on näiteks "laborant", sest need on üht tüüpi sõnad. Viimasega on aga kasutu vaielda, sest inglisepärane “nominee” on siin ilmselt liiga tugevaks eksitavaks eeskujuks.

Ladinapärane kõnestiil on levinud praegugi

Sõnavara kõrval on aga vähem märgata ladina keele mõju semantilisel ja stilistilisel tasandil. Siiski kajab ka praegu kõnedes ja teemakäsitlustes vastu ladina kõnemeeste ja kirjanike mõju.

Euroopa kultuur on mitmekesises dialoogis antiikajaga, mida ei ole võimalik tajuda, mõistmata ladina keele aluseid ja selle mõju. Siin võib semantilises plaanis tuua näiteid vanasõnade varamust, kus ladina-kreeka pärand jõudis meieni peamiselt saksa keele vahendusel. Näiteks väljend “alter ego” ehk “teine mina”, mis tähistab sõpru ja sõprust, pärineb kreeka keelest ja oli kasutusel nii isiklikus kui ka ühiskonna kontekstis Aristotelese eetikas.

Sama mõtet peegeldab eesti vanasõna “sõpradest tuntakse sind ennast”, kuid kasulik oleks, kui seda Aristotelese kombel ka riikliku koostöö tähenduses mõistetakse. Res publica – riik on meie ühine asi.

Nagu näitab Arvo Krikmanni koostatud vanasõnade kogumik, on eesti rahvatarkustes ladina-kreeka pärandit külluses. Küsimus on, kui palju me seda ära tunneme. Seega oleks ladina keele õpetamisel kasulik vaadelda keelt laiemalt kui reeglite õppimine ja kitsalt lingvistiliste kategooriatega tegelemine. Keeles sisaldub maailmapilt ja sellele, kuidas praegu läänemaailmas asju nähakse, panid aluse ladina ja kreeka keel. Ladina keele prototüüpse olemuse mõistmine avardab arusaamist keelest ja kultuurist läbi aegade.

Ladina keel on meiega dialoogis, ta on ja jääb aluseks ka praegusele suhtlusele kultuuris ja ühiskonnas. See on nagu vundament, mille eest tuleb hoolt kanda, et hoone püsti seisaks.

Tartu ülikooli emeriitprofessor Anne Lill esineb täna, 6. märtsil Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledžis rahvusvahelisel konverentsil „Basic Latin and Greek in high school and university in the beginning of the 21st century: challenges and advantages“, kus spetsialistid arutlevad ladina ja kreeka keele õpetamise üle Eesti gümnaasiumides ja kõrgkoolides. Eesti õpilaste huvi antiikkeelte vastu on suur, ent puudub laiem kontseptsioon õppe jätkusuutlikkuse tagamiseks, tõdevad konverentsi korraldajad.

 

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: