„Maja on ikka maja, nõuded on suuresti samad ja natuke veel. /.../ Ainuke unikaalne omadus, mis tal on, on see, et ta ei vaja kohapealsete ehitajate tuge. Elamise seisukohast suurt vahet pole,“ selgitas Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi projektijuht Priit Kull saates „Terevisioon“. Elamu mõõtmed on kokkupakitult 2,4x6 meetrit, lahtipakituna on see umbes kaks korda suurem. Maja peaks suutma pakkuda kahele inimesele varjupaika vähemalt kahenädalaseks missiooniks.

„Projektil on päris maiseid aspekte. Tegemist on adaptiivse arhitektuuriga - maja muudab oma kuju, suurust ja funktsiooni vastavalt olukorrale. Täna oleme me harjunud, et kõik majad on väga staatilised. Kui tahame teistsugust maja, siis kolime lihtsalt teise majja. Märksa mõistlikum oleks aga, et kui mul on tuba juurde vaja, siis ma keeran nuppu ja mul tuleb tuba juurde,“ tutvustas Kull kaugemat tulevikunägemust.

Projektijuht nendib samas, et on veel vara öelda, kui suur turg marsimaja-sugusel autonoomsel elamul hetkel olla võib. Isegi kui eestlaste välispartnerid teevad juba äriplaane. „Kindlasti mingisugustes stsenaariumites on tal tõenäoliselt turg olemas. Praegu on näha ainult seda, et selle aasta lõpuni on projektikeskus. 2016. aastal on jätkuprojekt /-- Partnerid katsetavad oma kosmoseülikondi selle maja peal. /.../ Taolisi huvilisi on veel, kes tahaksid teda kasutada erinevates missioonisimulatsioonides,“ laiendas Kull.

Kull toob esile ka rahvusvaheliste partnerite panust. „Konsortsiumis on seitse partnerit tervest Euroopast. Kontseptuaalse valiku juures olid Austria arhitektid-insenerid, insenerilahenduste juures Belgia insenerid, Tartu on teinud robootika osa ja üldlahendused, insener-projekteerimised ja selle ka valmis ehitanud. Me ei teinud seda üksinda,“ märkis Kull.

Reedel saadetakse maja Prantsusmaale, kus lisatakse sellele elutagamissüsteemid ja sisustus, mis võimaldaks seda kasutada ka Maast kaugemal.