Paikseks jäämine muutis inimeste luud nõrgemaks
Istuv eluviis ei tõsta pelgalt südamehaiguste ja ülekaalulisuse riski, vaid on viinud ka luude tiheduse vähenemiseni. Kahe komplementaarse uurimuse kohaselt hakkas luude tugevus oluliselt langema alles umbes 12 000 aasta eest seoses inimeste paikseks jäämise ja põllunduse laiema levikuga.
Teadlased on juba pikka aega teadnud, et nüüdisinimeste skelett on reeglina liigi eellaste ja selle tänapäeval elavate lähisugulaste omast pikem, õhem ja ka üldiselt nõrgem. Inimeste graatsilisemaks muutumise põhjused pole olnud niivõrd selged. Eelnevad tööd on vihjanud, et juhtivaks teguriks on olnud püstisem kõnnak. Alternatiivselt võis selle taga olla muutused toitumises ja füüsilises aktiivsuses. Kaks Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes ilmunud tööd soosivad viimast selgitust.
Teadlased keskendusid käe põimikluukoe uurimisele, mida võib tavaliselt näha liigeste lähistel ning mille tihedus on nüüdisinimestel nende eellaste omast oluliselt väiksem. Samas on teada, et põimikluukude on ülejäänud luukoest plastilisem. Sõltuvalt sellele avaldatava koormuse suunast ja tugevusest muutub nii selle tihedus ja paksus.
Nõnda oletas Habiba Chirchir George Washingtoni nimelisest ülikoolist, et inimahvide käeluude tihedus peaks olema seeläbi inimeste omast oluliselt suurem. Kompuutertomograafia abil tehtud ülesvõtted kinnitasid, et nüüdisinimeste samad luud on tunduvalt õhulisemad. Julgust saanuna võrdles töörühm borneo orangutanide, paavianite, šimpansite, neandertallaste, Paranthropus robustuse, Australopithecus africanuse ja mitmete teiste Australopithecuste seitsme jäseme läbilõiget.
Chirchir avastas kolleegidega, et šimpansite luud on nüüdisinimeste omadest 50-75 protsenti tihedamad. Poole tihedamad olid aga isegi inimeste eellaste omad. Seejuures võis näha, et luude hõrenemine sai suurema hoo sisse alles holotseeni alguses, mis langeb kokku põllupidamise algusega. Eriti märgatavad olid muutused jalgaliigeste – puusade, põlvede ja pahkluu – põimikluukoe puhul.
Lisakinnitust pakub Penni osariigiülikooli ja Cambridge'i ülikooli teadlaste töö, milles võrreldi nelja holotseeni alguses USA-s elanud inimrühma puusade põimikluukude. Kaks rühma olid paiksema eluviisiga põllupidajad, teised aga kütid-korilased. Analüüs näitas, et viimaste põimikluukoe ruumala oli põlduritest suurem. Samuti oli see tihedam. Kuigi töörühmad nendivad, et nad ei saa toitumise ja haiguste võimalikku mõju täielikult välistada, annavad tulemused mõista, et juhtivaks teguriks on siiski füüsiline aktiivsus.
Töörühmad märgivad lisaks, et tulemused aitavad asetada paremasse konteksti ka osteoporoosi ehk luude hõrenemise, mis viib vanemas eas tihtilugu luumurdudeni. Luudele nooremas eas mõõdukalt koormust avaldades ja füüsiliselt aktiivne olles ei tohiks nende sõnul luude tihedus vananedes niivõrd kiiresti alla ohtlikku määra langeda.
Uurimused ilmusid Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: PNAS