Merkuur võis algselt Maa-suurune olla ({{commentsTotal}})

Kokkupõrge röövis Merkuurilt massi.
Kokkupõrge röövis Merkuurilt massi. Autor/allikas: NASA
Merkuur ei eristu teisest kivistest planeetidest pelgalt oma suuruse poolest. Selle tuum moodustab planeedist massi poolest ligi 65 protsenti. Erisustele ühest selgitust otsinud astronoomid leiavad, et nendeni võisid viia kokkupõrked väikeste planeedilaadsete kehadega, mille tulemusena paiskus suur osa noore planeedi ränirikkast koorest avakosmosesse.  

Planeetide moodustumine on suuresti juhuslik. Suuremate kehade moodustumiseks peavad omavahel põrkuma väiksemad kehad, mis liiguvad täpselt õigel kiirusel, et need kokkupõrke mõjul tolmuks ei pudeneks ega teineteisest lihtsalt eemale ei tõukuks. Kokkupõrked ei pruugi seejuures alati puhtad olla – lähimaks näiteks Maa kokkupõrge Theiaga, mille tagajärjel moodustus Kuu.

Erik Asphaugi töörühma sõnul võiks midagi sarnast, kuid veelgi katastroofilisemat juhtuda ka Merkuuriga. Hüpoteesi kohaselt oli Merkuur oma nooruseas umbes sama suur kui Maa ning tiirles Maaga sarnasel orbiidil. Samuti oli selle siseehitus jõudnud juba kihiliseks muutuda. Siis aga põrkas see kokku mõne teise suurema planeedilaadse kehaga.

Arvutimudeli kohaselt oleks planeet kokkupõrke tulemusena kaotanud suure osa oma algselt massist ja paisanud selle suurema keha mõjupiirkonnast kaugemale. Järgnevate kümnete tuhandete aastate jooksul oleksid järgnenud kokkupõrked väiksemate kehadega planeedi massi veelgi vähendanud, jättes alles suure rauarikka tuumaga keha.

Stsenaarium selgitaks samas, miks Merkuurilt endiselt süsinikühendeid, lenduvaid elemente nagu naatriumi ja väävlit ning veejääd leida võib. Simulatsioonide kohaselt ei paistaks neid kokkupõrke korral kehast väga kaugele, misläbi jõuaks need miljonite aastate jooksul taas planeedi pinnale sadestuda.

Asphaug leidis simulatsioonide alusel, et Merkuuri-sarnaste kehade moodustumine on pigem erandiks kui reegliks – 20 Marsi-suuruse kehaga alustades tekivad pigem massilt Maale ja Veenusele sarnanevad planeedid.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Nature Geoscience



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: