Galaktika olemasolule kinnituse saamine on tähtis uudis, sest seni sai ikkagi veidi kahtlustada, et tegu võis olla seninägemata tüüpi eriti heleda supernoovaga. Nii võis ju täitsa vabalt arvata kuni gravitatsioonilise suurendusklaasina toiminud galaktikat nähtud ei oldud.

Gravitatsiooniläätse nähtus tuleneb sellest, et relatiivsusteooria järgi painutab suure massiga keha valguskiiri sirgelt teelt kõrvale. Kui suur mass on meie ja valgusallika vahel, siis painduvad valgusallikast tulevad valguskiired justnagu suurendusklaasi läbides. Supernoova on nii kaugel, et näeme seda ka mitmekümnekordses suurenduses ikkagi vaid punktina, aga siiski heledama punktina kui muidu.

Galaktika leidis nüüd lõpuks üles Robert Quimby juhitud teadlasrühm Jaapanist Tokyo ülikoolist. Nad kirjutavad ajakirjas Science, et see galaktika koosneb väga vanadest ja tuhmidest tähtedest. Seetõttu ei olnud seda ka üliereda supernoova läheduses kohe näha.

Supernoovad on võimsad täheplahvatused. Neid on mitut eri tüüpi. Iga tüüp sellele iseloomuliku eredusega. Seepärast ärataski harjumuspärasest heledam supernoova nimega PS1-10afx aastal 2010 nõnda suurt tähelepanu. Nüüd on selge, et midagi nii huvitavat, kui enneolematut tüüpi supernoovat siiski avastatud ei ole.

Ent kasu on sellest võimsalt plahvatanud tähest teadusele ikkagi, sest selle paindunud valguskiirte järgi saame teha järeldusi vahepeale jäänud galaktikaga seonduva tumeaine kohta. Tumeaine aga, see nähtamatu ollus, on üks suuremaid universumi mõistatusi. Seda leidub ilmaruumis igal pool eriti tüüpi galaktika sees ja ümber, aga mis ta selline on, see ei ole teada.