Charles Darwini armastas Galapagose saart selle taltsaste loomade pärast. See oli vaatluskohana inspiratsiooniallikaks ka hilisema evolutsiooniteooria välja mõtlemisel. Darwini ideed käisid ka selle kohta, et sellise arengu käigus kaotavad organismid teatud funktsioone ja käitumisjooni, mida keskkonnast tulenevalt enam nii tungivalt vaja pole. Nii on ka saareelanikud muutunud taltsaks juba üksnes selle tõttu, et neil ei ole seal küllalt vaenlasi, kelle suhtes ettevaatlik või valvas olla, vahendab Phys.org.

Nüüd 150 aastat hiljem on Darwini ideed tõusnud taas teadlaste huviorbiiti. USA teadlased on avaldanud uuringu, millest ilmneb, et saartel elavad sisalikud on tõepoolest nende mandril elavate liigikaaslastega võrreldes taltsad.

Teadlased võtsid oma vaatlustel võrdluspunktiks distantsi, millelt oli võimalik sisalikke vaadelda enne, kui viimased hakkasid vaatlejat endale ohuks pidama ning üritasid põgeneda. Vaatluse all oli 66 sisalikuliiki. Seejuures võeti arvesse nii saaklooma (sisaliku) suurust kui ka kujuteldava vaenlase lähenemiskiirust. Vaatlusalused saarte ja mandri sisalikud olid pärit viiest mandripiirkonnast ja saarelt Atlandi ookeanis, Vaikses ookeanis ning Kariibi meres ja Vahemeres.

Tulemused kinnitasid Darwini täheldatud – nn saareelanike taltsus on tõesti olemas. Vahemaa, mille tagant hakkas sisalik lähenevat inimest ohtlikuks pidama vähenes seda enam, mida kaugemal asus vaatluskohaks valitud saar mandrist. Teadlased nõustusid, et Darwini tõdemus, nagu oleks saareelanikud kaotanud oma põgenemistungi, pidas vähemalt sisalike puhul paika.

Kaugetel saartel lihtsalt on neil vaenlasi väga vähe või puuduvad üldse. Seega soodustab looduslik valik selliste isendite säilimist, kes ei raiska aega ja energiat alusetutele põgenemiskatsetele. Olulist rolli põgenemistungi säilimise puhul mängis ka saaklooma suurus. Kui saakloom on vaenlasega võrreldes väike, siis ei hakka vaenlane teda sageli eraldi võetuna ründama. See väljendub saakloomaks oleva isendi põgenemistungi puudumises või siis väga väikeselt distantsilt vaatluse lubamises.

Teadlased ei leidunud kinnitust väitele nagu võiks see, kui lähedale loomale on võimalik minna enne, kui ta põgeneda otsustab, olla seotud kuidagi saare üldise pindalaga. Küll aga oli oluline tegur oletatava vaenlase lähenemise kiirus.

Vastavad tulemused avaldatakse veebruaris Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes.