Linnud reageerivad halvale ilmale kiiresti ja võivad soodsamaid olusid otsides väljaspool sigimisaega ka mujale lennata. Sigimisajal on lind seotud pesa ja poegadega, mistõttu tuleb ränne ja sigimine ajastada nii, et tagatud oleks maksimaalne sigimisedu. On teada, et Kesk- ja Põhja-Euroopas on linnud hakanud viimase poole sajandi jooksul pesitsema aina varem, rääkis linnuökoloog Marko Mägi aasta linnu teadusuudises.

Ilma muutusele on lihtsam reageerida paigalindudel, kes veedavad kogu aasta samas piirkonnas. Pikamaaränduritel, teiste seas ka piiritajal, on muutusele vastata keerulisem, sest talvitamisala ilm ei pruugi seostuda pesitsuspiirkonnas valitsevaga. Seetõttu on rändele siirdumise ajastamine oluline, sest sellest sõltub, kui palju jagub poegadele toitu. Selliste muutuste teadasaamiseks on vaja pikaajalist andmestikku: aasta-kahe põhjal järeldusi teha ei saa.

Õhus toituvaile lindudele on ilm eriti oluline, sest külm või vihm vähendavad putukate lendu ja arvu. Puuvõrades või maapinnal toituvad linnud saavad otsida putukaid ilmast sõltumatult puuvõrast või taimestikust. Seevastu näiteks räästapääsukeste päevas püütud putukate hulk sõltub poole ulatuses ilmast. Piiritaja poegade ellujäämus sõltub samuti ilmast.

Seni ei olnud teada, kuidas on Euroopa ja Aafrika pikaajaline kliima muutnud piiritaja pesitsust. Nüüd õnnestus teadlastel Põhja-Itaalia 38 aasta (1983–2020) jooksul kogutud 5486 pesitsuse andmete analüüsimisel küsimusele valgust heita.

Pikima, 31-aastase jälgimisajalooga koloonias alustasid piiritajad munemist keskmiselt 15. mail. Keskmiselt nihkus see aastas 0,13 päeva võrra hilisemaks ehk uuringu jooksul 3,9 päeva. Enim mõjutas munemise algust aprilli lõpu ja mai alguse õhutemperatuur: mida soojem oli kevad, seda varem hakati munema. Võrreldes keskmisega tähendas iga kraad jahedust munemise alguse nihkumist 1,4–1,6 päeva hilisemaks.

Pesitsusaegne vihm munemise algust ei mõjutanud, kuigi on teada, et Põhja-Euroopas pesitsevaid piiritajaid mõjutab ka vihm. Vihmal ei ole märkimisväärset mõju tõenäoliselt seetõttu, et vesi soodustab taimede kasvu ning see omakorda putukate rohkust, kuigi vihm ka vähendab lendavate putukate arvu.

Putukate nappus sunnib vanalinde valima: kas toita poegi või süüa ise. See võib olla põhjus, miks röövlindude toidus võib piiritaja pesitsuse lõpul või pärast ebasoodsat ilma tõusta piiritajate osakaal kümme korda.

Pesitsusedukus sõltus samuti munemise algusest – mida hilisem algus, seda väiksem pesakond. Keskmiselt sirgus kolooniais 2,2–2,4 poega pesa kohta.

Pesitsuse alguse nihkumine varajasemaks on järelduslikult eeldatav, sest piirkonna piiritajate kevadrändelt saabumine on alates 1970. aastatest varasemaks nihkunud ligikaudu neli päeva kümne aasta kohta. Kui varem saabusid linnud aprilli esimese kümne päeva jooksul, siis nüüd märtsi viimasel kümnel päeval.

Talvitamisalade ilm Aafrikas ei mõjutanud oluliselt ei munemise algust ega pesitsusedukust. Siiski on varasematest uuringutest teada, et uuritud piiritajakolooniate vanalindude ellujäämine sõltub ka talvitamisala ilmast. Seega, kui vaadata piiritaja kogu aastaringi, tuleb nentida, et ka Aafrika ilmal on Euroopa asurkonnale mõju. Eelkõige räsivad piiritajat Aafrikas hooajalised tugevad vihmad.

Pidades silmas Põhja-Itaalia piiritajate asurkonna püsimist, on pesitsuse alguse aina varasemaks nihkumine vältimatu, sest prognoositult sagenevad selles piirkonnas putukate hulka vähendavad põuad. Põua vältimiseks tuleb pojad üles kasvatada võimalikult kiiresti.

Uuring ilmus ajakirjas Avian Research.