Merihundi tugevad hambad tõmbuvad pikisuunalise surve peale ka laiuti kokku
Merihunt ehk kasskala on Atlandi ookeani põhjaosa elanik, kellel on ees tömp nägu ja seljal pikk uim ja keda inimesed nii suure hoolega püüavad ja söövad, et tema arvukuse langus teeb hoolijatele juba muret.
Nime on ta saanud oma pikkade kihvalaadsete esihammaste pärast, millega ta suudab väga kõvasti hammustada, kui ise kedagi süüa tahab. Saakloomade kõvade kodade purustamine on selliste hammastega käkitegu.
Nüüd on teadlased selgemini taibanud, kuidas merihundi hambad sellisele tugevale survele ise vastu peavad. Selgub, et neil hammastel on eriline füüsikaline omadus, mida elusolendite kõvades kudedes kohtab üliharva.
Iisraeli, Saksa ja Prantsuse teadlased on avastanud, et merihundi hammastes sisalduv materjal osteodentiin on aukseetiline.
See tähendab, et kui seda materjali pikkupidi kokku suruda, siis ei lähe ta laiupidi laiemaks nagu kõik tavalised materjalid, vaid tõmbub ka laiupidisuunas kokku. Selline omadus hoiab hästi ära pragude tekke suuremagi surve peale.
Ron Shahar Jeruusalemma Heebrea Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid mehaanikakatseis kaheksat merihundi hammast, milles kõigis tuvastasid nii kõrge aukseetilisuse, mida kohtab harva isegi tehismaterjales.
Röntgentomograafia ja digitöötluse toel koostasid nad hammaste igasuunalistest kokkutõmbumistest ühesuunalise surve peale täpsed kolmemõõtmelised pildid. Neilt paistis, et merihundi hambad tõmbuvad kõigi kolme ruumitelje suunas kokku üllatavalt ühtlast viisi.
Saladus paistab peituvat merihundi ostodentiini mikroskoopilises struktuuris — ülitihedas ülipeente kanalite võrgustikus.
Teadlased kirjutavad ajakirjas Acta Biomaterialia, et aukseetilisust tasuks nüüd otsida ka muude kalade hammastest. Varem ei ole aukseetiat selgroogsete loomade mineaalistunud kudedes mitte kunagi täheldatudki.
Materjaliteadlased uurivad tänapäeval hoolega tehislikke, niinimetatud metamaterjale, millel selline omadus on. Neid materjale saab kasutada hästi näiteks löökide või helide summutamiseks.
