Merisiilik on üks suur aju
Merisiilikud, need väikesed okkalised selgrootud merepõhjaloomad ei ole mõistagi mingid tavalised siilid. Okasnahksete hõimkonna esindajatena on nad märksa lihtsama kehaehitusega kui näiteks imetajad keelikloomade hõimkonnast.
Rahvusvaheline teadlasrühm on nüüd aga avastanud, et merisiilikute närvisüsteem on veelgi üllatavamalt keerukas kui seni arvatud.
Tundub nimelt, et neil loomakestel on niiöelda ülekeha-aju, mis seejuures meenutab geneetiliselt korralduselt selgroogsete loomade, kasvõi näiteks siili aju.
Periklis Paganos Itaalias Napolis asuvast Anton Dohrni Zooloogiajaamast, Jack Ullrich-Lüter Saksamaal Berlinis tegutsevast Leibnizi Evolutsiooni- ja Elurikkuse Instituudi loodusmuuseumist ja nende kolleegid püüdsid oma töös aru saada, kuidas merisiiliku üksainus genoom suudab ilmsiks tuua kaks omavahel sedavõrd erinevat organismi nagu merisiiliku vastne ja valmik.
Vastne on kahepoolselt sümmeetriline, vasaku ja parema kehapoolega loom, valmik aga hoopis viiekülgse radiaalsümmeetriaga loom.
Teadlased leidsid geeni- ja rakuanalüüsile toetudes, et valmikul on kogu keha justkui nagu ainult pea.
Need geenid, mis teistel loomadel korraldavad jäsemete ja muude väljaulatuvate jätkete ehitust ja talitlust, tegelevad merisiilikul sisemiste elunditega, näiteks seedesüsteemi või vereringega.
Lausa hämmastav on aga mitut sorti närvirakkude mitmekesisus merisiilikul.
Paganos, Ullrich-Lüter ja kaasautorid jõuavad ajakirjas Science Advances järeldusele, et merisiiliku närvisüsteem ei ole mingi lihtsakoeline detsentraliseeritud võrgustik, vaid sisemiselt tugevalt lõimitud ajulaadne süsteem, mis ulatub üle kogu keha.
On erakordselt huvitav, et justkui täiesti ilma kesknärvisüsteemita loom on suutnud endale luua aju meenutava taristu.
Teadlased said uut kinnitust ka juba varem avastatud asjaolule, et merisiilikul leidub üle keha valgustundlikke rakke, mis viitab, et see silmitu loom tajub tegelikult ka valgust ja kes teab, võib-olla näeb enda ümber üht-teist.
