Konverents toob kohale oma ala parimad praktikud, kes jagavad haridusspetsialistide ja meediahuvilistega oma tähelepanekuid popkultuuri, infoajastu ja kodanikujulguse kohta ning koos otsitakse vastust kuidas digirikkas maailmas selge mõistuse juurde jääda.

Aastakonverentsi avakõneleja Soome desinformatsiooni ja sotsiaalmeedia ekspert Pekka Kallioniemi sõnul muudavad sotsiaalmeediaplatvormid valeinfo tuvastamist veelgi keerulisemaks, sest nad ei avalda tegelikult koordineeritud mõjutuskampaaniate statistikat. "Valeinfo levitamine on saanud ka tasuva ärimudeli osaks, nii et inimesed lihtsalt levitavad aktiivselt valesid, et raha teenida," lisab Kallioniemi, kes peab konverentsil ettekande desinformatsiooni ja demokraatia kriisist.

Talle järgneb Berni Rakendusteaduste Ülikooli vanemteaduri Anna Antonakise ettekanne digitaalse sisu modereerimise poliitikast, automatiseerimisest ja vaimsest tervisest.

Päeva esimese poole lõpetab Tartu Ülikooli meediapädevuse nooremteadur Maia Klaassen modereeritud paneeldiskussioon " Ellujäämine narratiivide lahinguväljal ", milles osalevad Delfi uuriv ajakirjanik Martin Laine, Pekka Kallioniemi ja Anna Antonakis. Desinformatsiooni eksperdi ning meediauurijate arutelus selgub, kuidas valeinfo strateegiad ja poliitiline manipulatsioon toimivad, õõnestavad usaldust ning põhjustavad lõhesid ühiskonnas.

Samuti uuritakse, millised on peamised ohud info- ja meediamaastikul ning mis aitab inimestel kriitilisemalt ja teadlikumalt infot mõista ja hinnata.

Pärastlõunal jagavad oma kogemust ja teadmisi Narva muuseumi juht ja aasta eurooplane Maria Smorževskihh-Smirnova, Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel ja Peaasi.ee haridussuuna juht ja vaimse tervise esmaabi koolitaja Marit Kannelmäe-Geerts. Juttu tuleb hübriidsõjaga toimetulekust, mikrosekkumistest ja kaitsest isikuvastaste rünnakute vastu ning sellest, kuidas hoida digimaailmas empaatilise täiskasvanu rolli.

Loe ka Signe Heibergi tehtud intervjuud Pekka Kallioniemiga, mis ilmus ajakirjas Raamatukogu.

Kumba rahvust on kergem lollitada, kas eestlasi või soomlasi?

Ma arvan, et Eestis usutakse endiselt valdavalt, et eesti toit on tegelikult parem kui soome oma, nii et ütleme, et eestlasi, sest põhjapõdrahautist ei ole võimalik üle trumbata. Mis puudutab aga vene veebipõhist valeinfot, siis mõlemad rahvused on väga vastupidavad.

Kas teame ikka õigesti, mis on desinformatsiooni mõiste sisu?

Läänes kindlasti mitte. Venemaa, Hiina ja Iraan kulutavad online-mõjutus- ja manipuleerimistegevusele palju rohkem kui meie oma infokaitsele ning oleme nendest maha jäänud juba üle kümne aasta.

Paljud internetikasutajad ei suuda endiselt mõista või aktsepteerida mõtet, et ühe-kahe aasta pärast saab enamik veebisisust tegelikult olema tehisintellekti loodud.

Kas me mõistame valeinfo sisu ja selle ulatust õigesti?

Tegelikult mitte. Liiga palju infot tuleb läbi töötada ja ilma automatiseeritud tööriistadeta pole see võimalik. Sotsiaalmeediaplatvormid muudavad selle veelgi keerulisemaks, sest nad ei avalda tegelikult koordineeritud mõjutuskampaaniate statistikat. Valeinfo levitamine on saanud ka tasuva ärimudeli osaks, nii et inimesed lihtsalt levitavad aktiivselt valesid, et raha teenida.

Mis on olnud teie uurimustes kõige raskemini äratuntav valeinfo vorm?

Uudised on alati kõige keerulisemad. Selles žanris antakse tavaliselt uut teavet meeletult kiiresti ja äärmiselt raske on mõnda fakti kontrollida. Näiteks Hamasi 7. oktoobri 2023 terrorirünnak ja hilisem Iisraeli/USA-Iraani konflikt. Tavaliselt levib vaid piiratud kogus tõelist, õiget infot ja tohutult palju valeinfot.

Vene valeinfo puhul on kõige tõhusam vastutaktika pre-bunking. See on tegevus, mis pakub inimestele eelnevaid teadmisi, kuidas valeinfot tõrjuda enne, kui see levima hakkab. Vene valeinfo tugineb tavaliselt mõnele narratiivile mõningate variatsioonidega ning neid luuakse pidevalt juurde. Oluline on teada, kuidas see käib, nii saame kiiresti uusi veebinarratiive ära tunda.

Milliseid peamisi trende ja muutusi olete infosõjas täheldanud?

Kõik muutub automatiseerituks ja tehisintellekti looduks. Fotod, videod, heli ja tekstid võivad nüüd kõik olla tehisintellekti loodud ning areng on endiselt väga kiire. Mõne aasta pärast saab see olema interneti suurim oht selle algusest alates.

Milliseid praktilisi tööriistu või digilahendusi soovitaksite raamatukogudele kasutajate abistamiseks automatiseeritud või massiliselt toodetud valeinfo tuvastamisel (nt botid, võltsuudiste veebilehed)?

Tehisintellekti loodud sisu puhul on vaja TI (AI)-tuvastajaid. Suurandmeid ei saa lihtsalt käsitsi analüüsida. Praegu pole veel kuigi palju selliseid tööriistu saadaval.

Kuidas mõõta infopädevuse arendamise tegelikku mõju kogukondades?

See õpetus peaks olema integreeritud meie haridussüsteemi ning seda saab testida samamoodi nagu matemaatika- või geograafiateadmisi. Sisu kriitilise analüüsimise oskused saavad lähitulevikus olema elutähtsad.

Kui valeinfo levik muutub tehisintellekti abil veelgi ulatuslikumaks ja raskemini äratuntavaks, kas inimesed saavad siis veel kellelegi või millelegi muule kui omaenda tarkusele üldse loota?

Ma pole kindel. On olemas teooria, mida nimetatakse surnud interneti teooriaks. See väidab, et tulevikus koosneb internet peamiselt bottidest ja automaatselt genereeritud sisust. Ma arvan, et me liigume juba selles suunas ning on isegi juba olemas võrgustikud, mis on mõeldud ainult kinnitatud identiteediga inimestele (verified humans). Seda muutust näeme juba inimeste liikumises identiteeti kinnitavatele platvormidele nagu LinkedIn anonüümsete asemel.

ChatGPT ja teiste vestlusrobotite kasutamine on väga levinud. Kuidas võib Venemaa propaganda meid nende kaudu mõjutada?

Neid meetodeid nimetatakse suurte keelemudelite korrastamiseks, mis tähendab, et arendajad annavad TI-süsteemile uusi andmeid. Näiteks võib Venemaa õpetada tehisintellekti miljonite võltsveebilehtede toel, mis väidavad, et Ukraina alustas Venemaa-Ukraina sõda. Sedaviisi on juba paar aastat toimetatud.

Konverentsi kava

10.00–10.10. Tervitussõnad (kohapeal ja otseülekandena). Rein Sikk, päevajuht, Maalehe reporter ja meediaõpetaja 
10.10–10.35. "Tõejärgne oht: desinformatsioon ja demokraatia kriis" / "The Post-Truth Threat: Disinformation and the Crisis of Democracy" (inglise keeles, kohapeal ja otseülekandena). Pekka Kallioniemi, desinformatsiooni ja sotsiaalmeedia ekspert (Soome)
10.35–10.55. "Digitaalse sisu modereerimise lahtipakkimine: poliitikad, automatiseerimine ja vaimne tervis" / "Unpacking Digital Content Moderation: Policies, Automation and Mental health" (inglise keeles, kohapeal ja otseülekandena). Dr Anna Antonakis, Berni Rakendusteaduste Ülikooli vanemteadur (Šveits) 
10.55–11.40. Paneeldiskussioon: "Ellujäämine narratiivide lahinguväljal" / "Survival on the battlefield of narratives" (inglise keeles, kohapeal ja otseülekandena). Moderaator: Maia Klaassen, Tartu Ülikooli meediapädevuse nooremteadur

Osalejad: 
Martin Laine, Delfi uuriv ajakirjanik
Pekka Kallioniemi, desinformatsiooni ja sotsiaalmeedia ekspert (Soome)
Anna Antonakis, Berni Rakendusteaduste Ülikooli vanemteadur (Šveits)

11.40–12.00. Aasta meediapädevuse edendajate autasustamine 

>14.00–15.00. "Kultuur hübriidsõja rindel: Narva muuseumi kogemus" (kohapeal ja otseülekandena) Maria Smorževskihh-Smirnova, Narva Muuseumi juht, Aasta eurooplane 2025

15.10–16.10. "Sotsiaalmeedia ei pea olema solgiauk: kuidas õpetada kodanikujulgust?" (kohapeal ja otseülekandena). Maria Murumaa-Mengel, Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor.
"Tehnoloogia, tähelepanu ja toimevõime – kuidas digirikkas maailmas täie mõistuse juurde jääda?" Katrin Tiidenberg, Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor.

16.15–17.00. "Tasakaalukalt läbi infoajastu – ilmajäämise hirmust ilmaolemise rõõmuni" (kohapeal ja otseülekandena). Marit Kannelmäe-Geerts, Peaasi.ee haridussuuna juht ja vaimse tervise esmaabi koolitaja
"Popkultuuri kasutamine ennetussõnumite edastamiseks". Maarja Punak, Politsei- ja Piirivalveameti kommunikatsioonispetsialist.

17.05–17.15. Konverentsi lõpetamine.