Ühelt poolt on tabanud planeeti ulatuslik liigikadu. Teisalt on 2,6 miljoni elanikuga Botswanas osutunud elevantide kaitse nii edukaks, et londilised tungivad põldudele ja asulatesse. Viimase kümne aasta jooksul on nuhtlusisendid vigastanud või tapnud sadakond inimest. Käib tuline arutelu, kas rohkem on süüdi kahejalgsed või neljajalgsed ning kuidas probleemi lahendada.

Kahe teraga mõõk

Chobe rahvuspark on safarigiid Kgomotso Mothelo meelest nagu maapealne paradiis, kus iga käänaku taga võib ahhetada. "Ma olen seda üle kümne aasta teinud, aga iga päev on mulle uus. Minu kontor on nagu puhkekontor," ütles ta.

Rahvuspargis on esindatud kõik Aafrika kõige märgilisemad loomad. Kõige sagedamioni tulevad külastajad siia kaema neist kõige majesteetlikumat – Aafrika elevanti. "Nad kastavad oma keha mudaga, et ennast jahutada ja ka selleks, et oma nahka päikesepõletuse eest kaitsta. See on neile nagu päikesekreem. [Nad on] väga targad loomad," seletas giid.

Aafrika elevant on maailmas ohustatud liikide nimekirjas. Lõuna-Aafrikas Botswanas on aga salaküttimise vastane võitlus ja kaitsealad olnud nii edukad, et elevandipopulatsioon on 30 aastaga kahekordistunud ja neid on nüüd 130 000. Ühelt poolt on see looduskaitse edulugu ja turismiäri magnet: turism annab riigi SKP-st umbes kümme protsenti ja tekitab tuhandeid töökohti. Teisalt tekitab järjest kasvav londiliste hulk probleeme.

Riigis, kus on 2,6 miljoni elanikku, on üha rohkem juhtumeid, kus hiigelloomade ja inimeste teed traagiliste tagajärgedega ristuvad. Näiteks Kefilwe ja Kenosi Mogaetsho kodu ümber võib iga päev silmata loomi, kelle nägemise eest mujal head raha makstakse, aga põlluharijatest abikaasad kurdavad. "Nüüd on saagikoristusaeg ja nad tulevad saaki hävitama. Nad ei jäta sulle isegi ühtainsat vilja alles. Nad hävitavad terve farmi," ütles farmer Kefilwe Mogaetsho.

Hiljuti murdsid elevandid läbi farmi ümbritseva tara, mistõttu pole seda omanike sõnul isegi mõtet remontida, sest see purustatakse uuesti. Ainus rohi on nende sõnul teha lärmi, kui nad loomi lähenemas näevad. "Inimestel on kõrini, nad on loobunud ega kasvata enam midagi. Ainult mina olen jäänud. See on hirmus, aga peab vapper olema. Elevandid tapavad," sõnas Kenosi Mogaetsho.

See pole suusoojaks öeldud. Chobe piirkonna suurim linn on mitme riigi kaubateede ristumisel asuv Kasane ja elevandid on siin liikluses täiesti tavalised kaaslased. Lisaks liiklusõnnetuste tekitamisele võivad loomad võivad asjaolude kokkusattumisel ka rünnata.

Nii juhtus Dorcus Shamukuni vennaga, kui ta öösel koju liikus. "Politseiraport kinnitas, et elevandid olid mõlemal pool. Nad piirasid ta sisse. Ta püüdis minema joosta, et oma elu päästa. Nad näitasid meile jälgi, kus ta ringi jooksis," meenutas Kasane elanik Shamukuni.

Küttida või mitte?

Viimase kümnendi jooksul on elevandid riigis tapnud või vigastanud ligikaudu sadat inimest. Seetõttu käib ka maruline vaidlus, kuidas kokkupõrkeid vähendada. Esimene ja kõige ilmsem on lubada rohkem jahiturismi ning trofeeäri. Praegu tohib Botswanas aastas küttidaumbes 400 isendit. Õigus sellist looma lasta maksab kuni 60 000 eurot.

"Meil elab siin üle 130 000 elevandi, aga kvoot on 400. Eks arvutage ise. See ei piira populatsiooni, ehkki see on hädavajalik. […] See annab tööd inimestele, kellel ilma jahiturismita tööd ei oleks," rääkis trofeemüüja Debbie Peake.

Meetodi pooldajad toovad välja, et pärast elevandi tapmist lasevad jahimehed elanikel korjuselt liha võtta. Osa küttimistasudest läheb looduskaitse- ja kogukonnaprojektide jaoks. Samas suurulukite küttimine ja safarid pälvivad n-ö arenenud maailmas kõva kriitikat.

"Mind hämmeldavad sellised riigid nagu USA ja Ühendkuningriik. Seal tohib faasaneid ja metskitsi küttida ning võib põdrajahile minna. Meie aga oma ulukeid küttida ei tohi. Miks mitte? Ma ei tea, miks Aafrika kohta arvatakse, et me ei oska oma ressursse majandada?" arutles jahimees Leon Kachelhoffer.

Küttimise pooldajad nagu elukutseline jahimees Kachelhoffer peavad kriitikat asjatundmatuks ja isegi üleolevaks. Kogu elu Botswanas elanud ja ka kohalikku keelt valdav mees juhib kuni nädalaseid jahirekti, kus kütitakse ka elevante. Ta leiab, et mõistlikus mahus jaht on parim lahendus.

Jäljekütt Moshongo soovitab ette kujutada külaelanikku, kes kadunud kariloomi otsib või püüab öösel elevante põllult eemal hoida. "Neil pole mingeid relvi, ainult kaigas või ehk trumm. Nad on täiesti kaitsetud," ütles ta. Ekspertide nõuanne, kui elevandiga silmitsi satute, kõlab seega nii: kui kõrvad on pea ligi ja pea maas, siis on loom vaenulikult meelestatud ja võib rünnata.