"Enamik filosoofe on minu arvates seisukohal, et tekst, mis vestlusagendist väljub, on eesti või inglise keele kasutus. Nad leiavad ka, et see võib olla tähendusega keelekasutus. Samas, kas masinad väidavad, arvavad või soovitavad midagi? Laialt levinud arvamus on, et ei," ütleb keelefilosoof ja Helsingi Teadlaste Kolleegiumi (Helsinki Collegium of Advanced Studies) vanemteadur Indrek Reiland. 

Kas suurtel keelemudelitel põhinevad vestlusagendid ja ChatGPT-sugused juturobotid kasutavad päriselt keelt või mitte, arutles Reiland oma hiljutises konverentsiettekandes. Ta vaagis küsimusi, kas vestlusagentide väljundid on üldse sõnakasutus, need ütlevad midagi ja tegutsevad sotsiaalkommunikatiivselt, nagu esitavad väiteid või annavad käske või soovitusi. "Suhteliselt laialt levinud vaade on, et tegelikult on see kõik illusioon," osutab filosoof.

Keelekasutusel ja keelekasutusel on vahe

Inimese keelekasutusest tasub Indrek Reilandi sõnul mõelda neljal tasandil. Esimene ehk alustasand on lihtsalt suust väljuv heli, ekraanil, paberil või tahvlil tajutavad kirjamärgid või viipekeele käeliigutus. "Samas iga keelena kõlav heli ei ole veel keelekasutus," märgib Reiland.

Näiteks võib lainekohin kõlada inimesele nagu hüüdlause Ai!, kuigi merelaine ei kasutanud tegelikult keelt, valu väljendamisest rääkimata. "Esimene küsimus ongi, kas häält tehes, märki paberile kritseldades või kätega vehkides kasutatakse mingi keele väljendit, sõna või lauset?" ütleb vanemteadur.

Sellest saab tema sõnul eristada keelekasutuse teist tasandit ehk mingi väljendi kasutamist tähenduslikult. Näiteks ei kasuta keelt tähenduslikult inimene, kes õpib prantsuse keelt ja hääldab kodus peegli ees prantsuskeelseid lauseid. "Tähendus on sel juhul täiesti kõrvaline ja loeb ainult õige hääldus," selgitab Reiland.

Tähendusliku kasutuse näide on seevastu näiteks olukord, kus inimene ütleb lause Mulle saabus postiga raske pakk. Sel juhul otsustab inimene teadlikult, et kasutab sõna pakk ainult 'postipaki' ja mitte 'puupaku' tähenduses. "Pelga kasutuse tasandil on tegu sama teoga, aga tähendusega kasutuse tasandil tuleb vahe sisse," võrdleb filosoof.

Mõlemate tasandite kasutamise kohta saab tema sõnul arutleda ka vestlusagentide korral. "Kui ta väljastab sulle ekraanil märkidena väljundi, mis teeb nendest märkidest päriselt eestikeelsete lausete kasutuse?" küsib ta. Niisamuti võib roboti väljastatud tekst paista inimesele tähenduslik, aga Reilandi sõnul on arutelukoht, kas masin siiski kasutab keelt inimese kombel tähenduslikult.

Lisaks saab nii inimese kui ka vestlusagendi keelekasutuse üle arutleda veel neljandalgi tasandil. Keelega saab teha sotsiaalkommunikatiivseid ehk kõnetegusid, mis jäävad nooremteaduri sõnul juba keelest endast väljapoole. "Üks asi on, et ma kasutan mingit lauset ja ütlen midagi. Teine asi on, et kas ma seda öeldes ka väidan seda? Kas ma arvan seda vastuseks küsimusele? Kas ma annan seeläbi kellelegi käsu või hoopis nõu või loa midagi teha?" toob ta näiteid. 

Kui esimese kahe tasandi puhul võib robotite keelekasutuse üle rohkem arutleda, siis kõnetegusid on Reilandi sõnul mudelite väljundi taga näha kõige keerulisem. Masin võib vastata inimese küsimusele, aga kas see tõepoolest väidab seda enda autoriteediga? Kas see on valmis oma seisukohta kaitsma? Kas see võib anda lubadusi, käske või nõu samamoodi nagu inimene? "Siinkohal on optimismi väga palju vähem. Keegi ei arva, et vestlusagendid suudaksid sellisel kujul, nagu nad praegu on, seda teha," ütleb nooremteadur.

Vaimuvaene vestlusagent

Filosoofias on erinevaid määratlusi, mida tähendaks inimese jaoks keelt ühel, teisel või kolmandal tasandil kasutada. Indrek Reilandi sõnul ei rakendu need määratlused vestlusagentidele sugugi lihtsalt. Levinud skeptilise vaate järgi kasutab vestlusagent keelt umbes samal määral nagu koopiamasin või papagoi. Teisisõnu on kogu selle keelekasutus pettepilt inimese silmis. "Kõik need asjad, mis meie arvates teevad inimesel selle võimalikuks, on praegu levinud arvamuse järgi vestlusagentidel puudu," osutab ta.

Nii levib filoofias vanemteaduri sõnul konsensuslik arvamus, et vestlusagentidel pole vaimuseisundeid. "Vaimu neil ei ole. Kõik, mis neis toimub, on ainult tõenäosuslik järgmise ühiku produtseerimine eelnevate ühikute põhjal võetud kontekstis," sõnab ta.

Näiteks võib inimene kirjutada agendile sisendiks Prantsusmaa pealinn on..., Kui Arno isaga koolimajja jõudis... ja Maa tuleb täita... Tõenäoliselt lõpetab agent kõik need laused Eesti inimesele ootuspäraselt. Reilandi sõnul on inimese jaoks seejuures suur vahe, kas ta ootab vastuseks faktiväidet, faktiväidet kirjandusteoses või faktikauget luulerida. "Samas vestluagendi jaoks ei ole mitte mingit vahet seal kaane all. Ta lihtsalt ennustab sulle, mis tuleb järgmiseks," märgib nooremteadur.

Asi on mõtlemisest kaugel?

Vestlusagendid ja juturobotid on Indrek Reilandi sõnul viimastel aastatel jõudsalt edasi arenenud. Sestap võib ka küsida, kas nende põhjal annaks välja arendada üldise tehisintellekti. Siinkohal tuleb nooremteaduri sõnul eristada teravalt suurt keelemudelit ja vestlusagenti. "Baaskeelemudel on rangelt võttes lihtsalt tehisnärvivõrgustikus implementeeritud matemaatiline võrrand," märgib ta. Kui inimene kirjutaks oma viiba baaskeelemudelisse, oleks selle väljund Reilandi sõnul võrdlemisi kasutu.

"Baasmudelitel ei põhine ükski vestlusagent, millega meie suhtleme. Mudeleid on edasi häälestatud, andes neile lisafunktsioone. Neid on näiteks treenitud läbi stiimulõppe inimese tagasisidega, et see annaks meile tõese ja viisakana tunduvaid vastuseid," kirjeldab ta. Teisisõnu on inimene lisanud vestlusagendile suure hulga lisasuuniseid, millega see oma vastust koostades peab arvestama. 

"Enamik inimesi ilmselt ei tea, et kui sina kirjutad sinna viiba sisse, siis mudel ei alusta sinu viibast," sõnab Reiland. Inimese viibale eelneb roboti jaoks väike lisa, kus öeldakse näiteks, et "See on vestlus inimese ja sinu kui abivalmis vestlusparnteri vahel." "See tekitab mudelile mõnes mõttes väikse rolli," osutab nooremteadur.

Kuna vestlusagent arvestab vastuseid andes nii paljude inimese ette antud parameetritega, on Reilandi sõnul kaheldav, et sellest võiks edasi arendada üldist tehisintellekti. "Mida rohkem arendaja sisse paneb, seda vähem ta teatud mõttes sealt välja saab. Seda vähem on vestlusagent sisuline ja algupärane intelligents. Seda vähem tekib seal midagi ise," tõdeb ta.

Inimesel on tema sõnul aga lihtne ja mugav juturobotit antropomorfiseerida ehk rääkida sellest kui inimesest. Niisamuti kasutavad inimesed ka väljendeid nagu Termomeeter ütles, et väljas on 20 kraadi või Auto hakkas karjuma, et bensiin on otsas.

See kõik on süütu, kuni keegi päriselt termomeetrile või autole vaimuseisundeid ei omista. Pigem võiksid kõik inimesed Reilandi sõnul mõista, kuidas vestlusagent toimib ja võtta juturobotit lihtsalt parema otsingumootorina. "Kasutaja ei tohiks langeda illusioonide kütkesse. ChatGPT ei väida ju midagi. Isegi öelda, et ta teeb kokkuvõtteid, on palju," ütleb ta.

Indrek Reiland pidas ettekande "LLM-id, vestlusagendid ja keelekasutus" 22. augustil Eesti filosoofia XX aastakonverentsil.