Universumi paisumiskiiruse mõõdikud on eri meelt
Kui autoga sõita, näitab spidomeeter teie liikumiskiirust. Mida teeksite aga siis, kui autos oleks kaks erinevat täiesti töökorras spidomeetrit, mis näitaksid püsivalt erinevat kiirust? Just selline segadus valitseb praegu kosmoloogias, kus teadlased püüavad mõõta universumi paisumiskiirust.
Vastuolu käsitleb hiljuti ajakirjas Physics of the Dark Universe avaldatud ülevaateartikkel. See kinnitab, et meetodid, millega mõõdetakse universumi paisumist meie kosmilises naabruskonnas, annavad tulemuseks märksa kiirema tempo, kui meetodid, mis tuletavad sedasama kiirust universumi kauge mineviku põhjal, kui see oli alles lapsekingades.
Sellele järeldusele jõudis enam kui 500 teadlasest koosnev rahvusvaheline võrgustik nimega CosmoVerse. Kollektiivi kuulub ka Eesti teadlasi Tartu Ülikoolist ning Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist. Nad analüüsisid ja võrdlesid aastakümnete jagu andmeid kümnetelt erinevatelt teleskoopidelt ning vaatlusprogrammidest. Eesmärk oli kaardistada üht kosmoloogia suuremat lahendamata mõistatust.
Selle keskmes on üks kaasaegse kosmoloogia tähtsamaid numbreid – Hubble'i konstant. Kui vaadata näiteks universumi nooruspõlvest pärit kosmilise mikrolaine-taustkiirguse andmeid, saab universumi praeguseks paisumiskiiruseks umbes 67 kilomeetrit sekundis megaparseki kohta. Kui mõõta seda kiirust Linnuteele lähemal, kasutades näiteks supernoovade ja teatud tüüpi pulseerivate tähtede heledust, on tulemuseks hoopis 73 kilomeetrit sekundis megaparseki kohta.
Vahe ei saa tulla mõõtmiste ebatäpsusest, sest on statistiliselt nii suur, et seda ei saa pidada pelgaks juhuseks. Miks need numbrid siis ei klapi? Teadlastel on pakkuda kaks peamist seletust.
Esiteks on võimalik, et mõõtes või mõõtmisi tõlgendades tehakse kõigele vaatamata mingi viga. Võib-olla ei mõista astronoomid näiteks täielikult tähtede füüsikat või neelab kosmosetolm valgust arvatust teistmoodi.
Teine ja põnevam võimalus on, et vastuolu seletamiseks on vaja paremat füüsikateooriat. Ühe pakutud lahendusena eksisteeris universumi algusaegadel mingi teistsugune energiavorm, mida kutsutakse varajaseks tumeenergiaks. See oleks andnud paisumisele ajutise lisatõuke ja muutnud tingimusi, millest lähtudes kosmoloogid oma arvutusi teevad. See selgitaks ka lahknevust varajase ja hilise universumi mõõtmiste vahel.
Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.
Toimetaja: Airika Harrik, Jaan-Juhan Oidermaa


















