Mitmekesine maastik aitab kimalastel kiiremini koduteed leida
Kas olete kunagi mõelnud, kuidas kimalane leiab tee tagasi oma tarusse, kui maastik on üksluine ja kõik põllud näevad ühesugused välja? Selgub, et see, kui kiiresti kimalane koju jõuab ja kui hästi ta perel läheb, sõltub üllatavalt palju just sellest, milline on maastik tema ümber – kas põllud on suured või väikesed ja kui palju on nende läheduses metsatukki ja hekke.
Sellele järeldusele jõudsid Ungari ja Austria teadlased, Eesti teadlase Riho Marja eestvedamisel. Nad tegid põneva eksperimendi sealsamas Ungaris ja Austrias, mida lahutas omal ajal raudne eesriie. Ajaloolistel põhjustel on ka sealsed põllumajandusmaastikud väga erinevad. Kui Austrias on tavalised väikesed, keskmiselt kahe-hektarised põllulapid, siis Ungaris domineerivad suured, keskmiselt ligi 17-hektarised põllumassiivid.
Teadlased paigutasid 56 kimalasperet nii suurte Ungari põldude kui ka väikeste Austria põllulappide äärde ning jälgisid nende käekäiku. Lisaks märgistasid nad üksikuid kimalasi pisikeste raadiokiipidega, viisid nad kodust kuni kilomeetri kaugusele ja mõõtsid aega, kui kiiresti nad tarusse tagasi jõudsid.
Tulemused näitasid, et kõige paremini ei läinud kimalasperedel mitte seal, kus oli lihtsalt palju toitu, näiteks õitsva rapsipõllu ääres, vaid seal, kus lisaks rapsile olid lähedal ka poollooduslikud kooslused, nagu metsatukad või hekkidega palistatud jõeservad. Just sellistes kohtades oli taru ümber vilkam liiklus, pered kasvasid kiiremini ja neis sirgus rohkem uusi kimalasemasid ehk kuningannasid.
Kõige üllatavam oli aga see, mis puudutas kimalaste kodutee leidmist. Selgus, et neil oli kõige raskem leida koduteed maastikul, mis oli küll lillerohke, aga kus puudusid orientiirideks sobivad metsatukad ja hekid. Paistab, et kimalased kasutavad neid kõrgemaid objekte majakatena. Väiksemate põldudega Austria maastikul leidsid kimalased kodutee kiiremini isegi siis, kui lilli oli vähem. Ilmselt pakkus tihe põlluservade võrgustik neile piisavalt visuaalseid meeldetuletusi.
Teadlased järeldavad, et kuigi õitsev rapsipõld on kimalasele nagu suur ja rikkalik toidupood, kestab see pidu vaid lühikest aega. Metsaservad, hekid ja põllupeenrad pakuvad seevastu mitmekesist toitu kogu hooajaks.
Uuring näitas, et kimalased ei kogunudki kõige rohkem mitte rapsi, vaid vahtrate, toomingate ja iminõgese õietolmu, mida leidub just neis pool-looduslikes elupaikades. Lisaks toidule aitavad need maastikuelemendid, nagu puud ja põõsad, kimalastel ka paremini orienteeruda.
Seega, ainuüksi väikestest põldudest või lillelistest põlluservadest ei piisa. Tolmeldajate heaoluks ja eduks on vaja mõlemat: nii rikkalikke toiduallikaid kui ka mitmekesist, pool-looduslike laikudega maastikku, mis aitab neil koduteed leida.
Oma tulemustest kirjutavad teadlased ajakirjas Journal of Applied Ecology.
Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.
Toimetaja: Andres Reimann, Jaan-Juhan Oidermaa




















