Kõrgemal elavad loomad tunnevad lõhna halvemini
Loomi elab peaaegu kogu maailmas, igas ilmakaares ja mitmesugusel kõrgusel merepinnast. Kõikjal on evolutsiooniprotsess viinud loomad ajapikku enamasti päris hea kohastumuseni elupaigas valitsevate oludega: neil on välja kujunenud elupaika sobivad iseärasused.
Nüüd on Ameerika ja Saksa teadlased välja selgitanud, et neil loomadel, kes elutsevad kõrgemal kui tuhat meetrit merepinnast, on vähem lõhna tundmisega seotud geene ja väiksem haistmissibul kui madalamal elavatel sugulasliikidel.
Haistmissibul on paariline ajuosa otsmikusagara alapinnal, kuhu saabuvad ninast haistmisnärvid.
Allie Graham Utah' Ülikoolist ja Kansase Ülikoolist vaatas läbi kõrgeis paigus elava 27 imetajaliigi genoomi, samuti nende alamal resideerivate lähisugulasliikide genoomid.
Vaadeldud liikide seas oli teiste seas näiteks ahve ja kitsi, aga ka näiteks laama ja merisiga.
Teadlased kirjutavad ajakirjas Current Biology, et kõrgete elupaikade liikidel oli haistmisega tegelevaid geene keskmiselt 23 protsenti vähem kui lähisugulastel, haistmissibul oli neil aga keskmiselt 18 protsenti väiksem.
Tähelepanuväärsel kombel ei tuvastunud vahet maitsemeelega seotud geenide arvukuses.
Teadlased pakuvad ühe võimaliku seletusena välja, et kõrgemal, kus õhk on hõredam, on selles hõredamalt ka mitmesuguste lõhnaainete molekule ja need ei kandu nii hästi edasi kui madalamatel aladel, mistõttu juba lõhnu endid jõuab kõrgpaigus loomade ninna vähem ja nõrgemal kujul.
Ka võib kõrgemal olla juba lõhnaallikaid vähem kui madalamal. Samuti vaevab kõrgelulisi loomi suurema tõenäosusega ninaõõne põletik, mis lõhnataju omalt poolt segab.
Nii ongi neil loomadel ajapikku lõhnatundlikkus kui suhteliselt kasutu võime nõrgenenud.
On arvata, et seda nõrgenemist võib korvata nägemise ja muude meelte teravnemine, aga see arvamus ootab veel toetust edasistelt uuringutelt.
